Muusika nähtavast poolest

Muusika on ajaline kunst, kunst kõrvadele ja tunnetele. Kontserdikülastaja ilmselt ei adugi, kui suur osa sellest kuuldavast on tegelikult asjaosaliste jaoks nootide kujul nähtav ja kui suurt rolli mängib esitajale teose visuaalne pool. Noodid vahendavad tegelikult võimatut – peavad n-ö tõlkima kuuldelist keelt paberile. Heas noodis on oluline kirjas võimalikult selgelt ja üheselt mõistetavalt ning õige koha peal on piisavalt vabadust, et esitaja saaks paberile aheldatu lasta uuele elule lendu. Lisaks on heas noodis arvestatud visuaalse ülevaatlikkuse, lehekeeramise kohtade ja muu praktilisega.

Kui maailmaklassikute teosed on praeguseks läbinud juba korduva trükikontrolli ja noodid on kasutamiseks mugavad, siis uuemate autorite teosed või ka arhiividest välja kaevatud muusika esmatrükid on sageli täis vigu, ebatäpsusi ja eksimusi muusikalise õigekirja vastu. See kõik raskendab oluliselt noodilugemist, sunnib esitajat tegema lisatööd ja halvemal juhul paneb teose esitamisest üldse loobuma. Probleeme on peamiselt kahel põhjusel: arvutisse trükitud noodid lastakse sageli käibele ilma täiendava toimetamiseta ning tänapäeva muusika nõudmistele jalgujäävas ja pidevalt muutuvas noodikirjas ei orienteeru ka heliloojad ise, kirjutades partituuri ülearu keeruliseks või vastupidi, liiga laialivalguvaks.

Nördimuses ülearuseid takistusi külvavate nootide pärast kirjutasin kord Facebooki heliloojatele mõeldud kriitika, mis äratas paljudes samade muredega maadlevates kolleegides elavat vastukaja ja äratundmist. Loomulikult ei puuduta see loetelu kõigi autorite tekste, ent häirivat tuleb siiski ette piisavalt sageli, et pidada seda sümptomaatiliseks. Teen siin kokkuvõtte toona välja toodud punktidest.

Võimalikkusest

• Lihtsat asja ei tasu kunagi keeruliselt kirja panna. Pole vaja C-duur kolmkõla kirjutada dieeside ja bemollide abil – C-duuriks jääb see ikkagi (näide pole fiktiivne, vaid kogetud).

• Väga kiireid noote pole mõtet keeruliste rütmidega üle organiseerida, see ainult pahandab interpreeti. 14 nooti sekundis on võimalik (olenevalt instrumendist) küll mängida, aga selles juuspeeni rütmilisi erisusi sooritada ega kõrvaga eristada küll mitte.

• Ülikeeruliste rütmistruktuuride juurde pole mõtet lisada “vabalt”, “aeglustus” vms. See nullib hetkega struktuuride keerulisuse toime.

• Kui saab kirjutada mõnd selget taktimõõtu, näiteks 4/4, siis tuleks seda teha. Liigne informatsioon juhib tähelepanu tähtsatelt asjadelt kõrvale. Taktimõõt stiilis 9/32 + 11/16 + 2/64 tekitab mängimises pausi, kuni matemaatikaülesannet lahendatakse.

• Kui mingi võte, helikõrgus või kõlavärv on antud pillil küll mõeldav, kuid mängitav võimete piiril, tuleb seda kasutada säästlikult, sest pingutavate võtetega liialdamine võib lõppeda operatsioonilaual. Muidugi on mängijate suutlikkus erinev, aga äärmus jääb siiski äärmuseks. Siin on erandiks konkreetsele virtuoosile temaga koostöös kirjutatud tehnilised uperpallid.

• Usaldage interpreeti! Tundub, et mõned heliloojad kirjutavad meelega keeruliselt, et panna esitaja harjutama. See võib viia otse vastupidise tagajärje, harjutamisest loobumise ja kaude improviseerimiseni. Üldiselt on enamik esitajaid ju samuti huvitatud, et tulemus saaks hea, nii et milleks püüda interpreete üle kavaldada.

• Liiga väikest ülesannet ei taha esitaja samuti. Kui keegi on kohale tellitud selleks, et lugeda 168 takti pausi ja siis teha üks pumps, tunneb ta ennast ebavajalikuna. See tunne ei meeldi kellelegi.

• Pingutust nõudev partii peab partituurist ka kosta ja eristatav olema. Interpreet, kes tajub lõpptulemuse seisukohalt oma harjutamise mõttetust, teeb sellest oma järeldused ja loobub.

Paigutuse ABC

• Noot peab olema visuaalselt hoomatav juba esimesel pilgul. Samaaegselt kõlavad noodid (ka eri pillide mängituna) olgu paigutatud üksteise kohale. Kiiremad noodid olgu paigutatud tihedamalt ja aeglasemad hõredamalt.

• Kui teoses esineb mõni pikem paus või pikk noot, siis tasub see noot/paus lehekülje lõppu paigutada. Eriti kui see on ainus puhkusekoht mitme lehekülje peale.

• Ühe pilli mängitud ühehäälne muusika võiks võimalusel olla ka ühele reale kirjutatud. Asjatud kätejaotused lõhuvad visuaalset terviklikkust: korduvad või kõrvuti asetsevad noodid satuvad sel juhul eri ridadesse ridadele ja võtmetesse, pealegi lisanduvad selliste jaotuste puhul üleliigsed pausid.

• Kui muusika istub pikemalt kuskil äärmistes registrites, on abijoonte asemel parem kasutada oktaavamärgistust. Siiski on juhtumeid, kus visuaalne joonis kaalub üles paljude abijoonte lugemise vaeva. Näiteks mõne pidevalt korduva muust faktuurist väljahüppava kõrge või madala noodi puhul reageerib käsi visuaalsele suunale otsesemalt kui ehk arvatakse.

• Suurt segadust tekitab noodipilt, kus on hirmus palju trükimusta, aga vaid harva tuleb midagi mängida, sest enamik noodipäid on tegelikult pided. Tänapäeval, kui igasugused alternatiivsed noodimärkimise süsteemid on nii levinud, peab olema võimalus ka ebakorrapärast rütmi kuidagi ülevaatlikumalt märgistada. Näiteks klaveri puhul on sageli ainus võimalus pidede pidamiseks kasutada pikka pedaali: miks mitte märkida kohustuslik pedaal ja kirja panna vaid reaalselt mängitavad noodid? Pidesid võiks vältida ka (pool)graafilise notatsiooni abil, samuti saab mängida noodipea suurustega, isegi värviga vms.

• Millegipärast on suurt osa nüüdismuusikat tabanud lõputute 16-ndikpauside taud. Milleks? Miks kasutada visuaalset müra selleks, et väljendada vaikust?

Käsikirjad on sageli palju puhtamad ja läbimõeldumad kui arvutigraafika. Küllap märkab kogu teksti sulepeaga paberile kandev kirjutaja ülearust informatsiooni kergemini kui siis, kui programm lihtsalt midagi genereerib. Siiski on paar pidevalt korduvat probleemi ka käsikirjade puhul.

• Trükitud nootide puhul on mingi enam-vähem tavaline noodijoonte suuruse standard. Millegipärast eelistavad paljud käsitsi kirjutajad kasutada ülipeente noodijoontega paberit, mis oleks kohane vaid taskuväljaande jaoks, aga kindlasti mitte noodipuldi kauguselt vaatamiseks.

• Sageli märgitakse noodipäid vaid õhkõrnade kriipsukestena, mis jällegi on väga halvasti nähtavad. Olen vahel üritanud mängida mõnd veenvamat paberidefekti ning lõpmatult maalinud noodipäid suuremaks ja katkevaid noodijooni nähtavaks.

• Abijooni kasutades peab kõrgemal asuv noot ka visuaalselt asetsema kõrgemal kui madalamal asuv noot.

• Mõni helilooja on kujundanud oma isikliku käekirja, mis näeb küll kaunis välja, aga on vähemalt esmapilgul loetamatu.

Lõpetuseks selle teema kohta: suur osa ebavajalikust ja teostamatust informatsioonist tekib mingi süsteemi tagajärjel, mida helilooja kasutab. Süsteeme on ikka kasutatud ja kasutatakse ka edaspidi, aga enne lõplikku punkti panemist peaks tulemust n-ö terve mõistusega kontrollima ja kohandama inimlikuks ja võimalikuks. Interpreedil pole tarvis tingimata mõista süsteemi, vaid jõuda võimalikult kiiresti teostuseni. Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et muusika peaks sisuliselt lihtsakoeline olema: tuleks lihtsalt viia noodikiri vastavusse tegeliku kõlapildiga. Mida kergemini hoomatav on noot, seda suurem on võimalus, et esitajatel jääb aega pühenduda tõeliselt olulistele asjadele nagu kõlavärv, fraas, meeleolu, liigendus, vorm, sisemine draama.

Kui siiani puudutas kriitika peamiselt paljude tänapäevaheliloojate õigekirjaoskusi, siis tegelikult on teema laiem. Ringluses on ka hulk (eesti) klassikute noote, mis algupäraselt võisid olla ehk korrektselt vormistatud, aga on trükikirja jõudnud millegipärast vigaste ümberkirjutuste alusel. On otse hämmastav, et sellal kui ka ühekordseks lugemiseks mõeldud ajalehetekst läbib igal juhul toimetaja kontrolli, pole noodikirja toimetamise tava paljude kirjastajate puhul justkui olemaski. Seejuures on noodikiri tavakirjast hoopis komplitseeritum nähtus, mida ei pruugi rahuldavalt vallata ka asjatundjad, rääkimata sellest, et noodikirjutamise programmid on word’i kirjaprogrammist määratult keerulisemad. Millegipärast pole Eestis avalikkuseni jõudnud arusaam, et noodikiri vajab toimetamist täpselt samamoodi või enamgi kui iga muu tekst. Sellele vaheastmele pole raha, aega ega tahtmist. Interpreedid kortsutavad kulmu, kurjustavad ja parandavad vigaseid partiisid oma isiklikus noodis – ja sinna see jääb.

Kuni harjumus toimetada (koos vastavate töökohtadega!) pole ka laiemalt kombeks saanud ega ole sellesse investeeritud, on siiski ise võimalik ette võtta paar sammu olukorra parandamiseks. Tänapäeva kirjastused ei trüki tavaliselt enam sadade kaupa trükiseid korraga välja, vaid prindivad noote nõudmisel. See tähendab, et vigu saab jooksvalt parandada ja korrektuurid jõustuvad edaspidi. Kui need interpreedid, kes on teose esitamise huvides juba nagunii – kirudes või ilma – korrigeerimise töö ette võtnud, edastaksid oma tulemused kirjastajatele, võiksid kirjastused omalt poolt seista hea selle eest, et vähemalt need parandused viivitamata arvesse võetaks. Loomulikult on see natuke libe tee: vahel parandatakse ju ka õiget valeks ja mitte iga interpreet pole põhjalik ja usaldusväärne. Siiski võiks see olla üks vaheaste vigaste, kohati mängitamatute nootide ja korraliku, märkuste ja selgitustega varustatud viimistletud väljaande vahel. Siinkohal peab tegema kummarduse Vardo Rumessenile, kes küll oma keerulise ja jõulise isiksuse tõttu tekitas enda ümber palju vastuolusid, ent tänu kellele on suur osa eesti klassikast saanud väga korrektsel ja usaldusväärsel viisil kaante vahele. Tegelikult on ju just teoseid esitavad interpreedid läbi aegade olnud parimad ja asjast huvitatuimad toimetajad, kes märkavad ka pisikesi kõrvalekaldeid ja ebatäpsusi ning oskavad võimatuid kohti võimalikeks redigeerida. Tehkem üheskoos eesti muusika noodid korda – teeme ära!