Tallinna Filharmoonia hooaeg: Mahler ja Mozart, TKO ja Risto Joost

02/07/2017

 

Oma eelmise kokkuvõtte Tallinna Filharmoonia kontserdihooajast lõpetasin tõdemusega, et palju põnevaid kontserte on veel ees. Nüüd hooaja lõpul tagasivaadet tehes kerkis silme ette ühtsem pilt. Hooaeg oli tõepoolest terviklikum, mitte nii kirev ja kirju nagu varem. Näha oli selgemaid põhihoovusi ja ei olnud kokku liidetud liiga palju erinevaid elemente, kuigi sõna ja muusika eksisteerisid TAFF club’i džässikontsertidel endiselt sõbralikult koos.


Hooaja kandev telg oli sari “Mozart ja Mahler”. Selle idee anda rohkem rakendust ja huvitavaid ülesandeid? Tallinna Kammerorkestrile oli väga õige ja hea. TKO vajab ja väärib seda.
 

Sarja algul oli mul mõningaid kohanemisraskusi asjaoluga, et Mahleri sümfooniaid mängiti seadetes. Samas oli see intrigeeriv ning äratas soovi kuulda saada üha uusi. Kokku esitati neid kolm: 1. sümfoonia 8. oktoobril hooaja avakontserdil, 4. sümfoonia 16. veebruaril ning 5. sümfoonia 4. mail hooaja lõppkontserdil. Kõigi esituste emotsionaalne laeng oli väga kõrge, mis vallandus teoste lõpus spontaansetes aplausides. Kui esitusi võrrelda, siis oli minu meelest kõige veenvam 4. sümfoonia ettekanne. See on veel Mahleri üks n-ö väiksema ulatusega sümfooniaid ning seade kammerorkestrile tundus olevat kõigi komponentide osas parimas tasakaalus. Ka õnnestus siin orkestril ja dirigendil saavutada kõige parem tervik. Väga ilusa ja orgaanilise etteaste tegi metsosopran Helen Lepalaan. Ka vormilt veel mitte nii gigantse 1. sümfoonia esitus avakontserdil oli päris ilus õnnestumine. Kuuldud sümfooniatest ulatuslikem 5. sümfoonia valgus vormiliselt kahjuks laiali. See ongi muusikaliselt materjalilt ja kujunditelt üks raskemini esitatavaid Mahleri sümfooniaid, mis asub nagu kuskil ühe või teise loomestiili “üleminekualal”.
 

16. veebruari kontserdi Mozarti osa kuulus pianist Irina Zahharenkovale, kes tõi TKOga ettekandele Mozarti klaverikontserdi B-duur KV 450. See üks Mozarti säravamaid, peene ja vaheldusrikka kujunditemaailmaga kontserte sobis Zahharenkova muusikunatuurile suurepäraselt. Zahharenkova on tundlik ja muusikaga justkui üheks sulav interpreet, elava ja hingestatud musitseerimislaadiga. Ta võiks ennast julgemalt eksponeerida ja ja mitte olla nii tagasihoidlik (mis on küll kaunis voorus). Zahharenkova on ka pianistina meil pisut “alakasutuses”. Selline interpreet, kes on ühtlasi arvukate prestiižsete konkursside laureaat – meenutan siinkohal esikohti Leipzigi Bachi-nimelisel ja Enescu-nimelisel konkursil Rumeenias –, võiks saada rohkem esinemisvõimalusi.


Hooaja lõppkontserdi Mozartiks oli väike õhuline sümfoonia nr 10 G-duur. Mozarti sümfooniad on kammerorkestrile ideaalne repertuaar, mis ühtlasi kaunistab ja näitab paljutki. TKO ja Risto Joosti esituses oli see väga noore Mozarti sümfoonia läbipaistev, täpne ja elegantne. Kava raskuspunkt sel õhtul asus aga eelkõige Mahleril. Kõigepealt tulid ettekandele “Rückerti laulud”. See on väga huvitav laulutsükkel, ainuüksi tekstide poolest. XIX sajandi poeet Friedrich Rückert oli keeruliste filosoofilist laadi värsside autor ning ida keelte professor. Heliteos on emotsionaalses plaanis väga rikas, reageerib tundlikult teksti nüanssidele. Annely Peebo esitas teost väga hea arusaamise ja tunnetusega, professionaalse vokaalikasutuse ja hea diktsiooniga.
Mozartite valikus oleksin ehk ise igatsenud iga kord instrumentaalkontserti. Klaverikontsertide solistid Lucas Debargue ja Irina Zahharenkova on äärmiselt erineva lähenemise ja mängustiiliga interpreedid. Lihtsalt öeldes on üks meheliku, teine naiseliku mängustiili esindaja. Debargue on muusikakujunduses jõuline ja isikupärane, kes esitab kõike läbi oma kindla nägemuse prisma. Zahharenkova on delikaatne, nüansirohke, detailidele suurt tähelepanu pöörav. Väga huvitav oli neid mõlemaid kuulda.


Tahaksin veel lõpetuseks mainida, et möödunud hooaeg oli Tallinna Filharmoonia kunstilisele juhile dirigent Risto Joostile väga särav. Nõudlikke ülesandeid ja esitusi oli tal väga palju, neist mitmeid olulisi ka Eestist väljaspool. Eestis oli tal aga lausa suurepäraseid õnnestumisi, millest kaks on kindlalt minu selle hooaja tippelamused: Beethoveni 3. sümfoonia esitus TKOga ning kontsert ERSO ja tšellosolist Pablo Ferrándeziga märtsis Estonia kontserdisaalis. See kauni romantilise tšehhi muusikaga kava (Dvořáki tšellokontsert ja sümfoonia “Uuest maailmast” ning Smetana) ainulaadselt intensiivse noore tšellistiga oli esitatud sellise energia, vaimustuse, täpsuse ja lihtsalt haarava iluga, mis laseb kõik unustada ja jõuda muusika sügavaima olemuse keskmesse.

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload