Helilooja taga on inimene. Intervjuu Ülo Kriguliga

 

“Mul oli just bändiga pildistamine. Kogu aeg kurdetakse, et ma olen nii kurja näoga. Mulle on seda enne ka öeldud.” Mina just igatsen sinust pilte, kus sa ei püüaks olla kuidagi rõõmus! “No näed, ma ei taha püüda, see on kuidagi ebaloomulik. Mitte et ma tahaks kuri välja paista... Kogu aeg öeldakse, et oi kui kuri mees! No ei ole noh... ei ole kuri – minu arust.” Üldse pole kuri. Hoopis selline sõbralik, rahulik ja tagasihoidlik.

 

Ülo on tasakaalukas mees. Selline, kes mõtleb, enne kui ütleb. Tihtipeale jätab üldse ütlemata, või siis lõpuni välja ütlemata. Tema silmadest saab vahel rohkem teada kui tema sõnadest. Tal on üldse kõnekad silmad, mis esitavad korraga hulganisti küsimusi ning väljendavad korraga palju emotsioone ja arutlusi. Ehk rohkemgi, kui sõnadega oskaks. Tal on ka kõnekad käed, mis annavad mahtu juurde sõnadele, mille tähendus liialt kitsaks jääb. Ülo on nii mitmekihiline, et pealiskaudsel kokkupuutel ei jõuagi pealmistest kihtidest kaugemale. Aga antagu talle aega, ja tasapisi avaneb põhjatu sisemine ilm.

 

“Viimases Mikita raamatus oli sellest, kuidas ekstravertsus surub peale. Et introvert on ka tegelikult okei olla. Et meil siin ongi introvertide kant. Olen ekstravertsete olude sunnil omandanud mingisuguse vilumuse small talk’is, aga enda ees on natuke piinlik sellistes olukordades. Imetlen küll neid inimesi, kel on eneseväljenduse vilumus ja suhtluskogemus, kalambuurid lendavad ja see tuleb elegantselt välja. Ma isegi kadestan neid, teatud mõttes, aga ma ise ei ole selline, ja nii on ka okei.”

 

TASAKAAL

 

Mulle on alati paistnud, et Ülo on hästi balansseeritud. Temas on mingi oma raskusjõud, kaalukus, mis hoiab teda kindlalt maaga kontaktis. Tundub, et just see võimaldabki ta pilgul nii avarustesse laieneda kui kõrgustesse tõusta. Ülo ei püüa pidevalt teadlikult jälgida oma tasakaalu. Pigem tuletab see end talle ise meelde.

 

“Tasakaal on vist selline asi, mida peab pidevalt kaaluma. Kohati tunned, et kaalub natuke ühele poole, siis tuleb teisele kausile juurde panna. See on mingi selline selja- või kõhu- või sisetunne. Tihtipeale isegi füüsiline. Tunned, et sul pole enam hea olla. Kasvõi hakkad ennast igale poole ära lööma. Et ei ole koherentne oma... Mingi sünkroonsus on paigast ära.”

 

Ülo jaoks on teadlik enese keha kuulamine saanud väga oluliseks enesepeegelduse vahendiks.

 

“Keha on kuidagi aus ja otsekohene asi. Vaim on selline...” Vaimust võid vahel valesti aru saada... “...trikitab sind ära, jah. Vaim verbaliseerib mingeid asju, aga keha hakkab lihtsalt kusagilt valutama. Siin ei ole midagi kahtepidi mõistetav. Kas valutab, või oled kusagilt nagu... viltu. Ta annab sulle ühelt või teiselt poolt mõista.”

 

Toitumine on kindlasti üks vahend, mille abil oma kehaga suhtleme. “Sa pead omal moel teadvustama, mida või kuidas sa mõtled. Milliseid tundmusi ja emotsioone sa endas kasvada lased, ja millistel tahad minna lasta. Emotsionaalne ja füüsiline ainevahetus on mõnes mõttes võrreldavad. Sellel, mis materjalidega sa kokku puutud või mida endast läbi lased, on alati mingi tagajärg. Mõnikord tundub, et teooriad ja dieedid, mida peaks järgima, käivad kuidagi kampaania korras, moe pärast. Aga igaüks peaks ise teadvustama oma vajadusi. Sealjuures ka seda, et need vajadused võivad ajas ka muutuda.”

 

Kui sul on vaja sinna tasakaalukausile midagi lisada, kust sa seda siis leiad, või mida sa sinna lisad? “Vahel tundub, et süsteem balansseerib end ise, pead lihtsalt laskma tal sellega tegeleda. Et midagi tasakaalu panna, pead eemalduma nendest asjadest, mis su tasakaalu rikuvad. Pead kõrvaldama mingid häirijad, niiöelda disbalanssi tekitavad faktorid.” Ülol aitab end taas tasakaalu viia mingisugune korrapära, mingi rutiinne, süsteemne korraldus.

 

Üksiolek on vajalik, et iseenesega arutleda, milleski iseendas selgusele jõuda.

 

Kas sa välja rääkimist ka vajad? “Rääkimisega on segane lugu, pigem räägin iseendaga. Verbaalne eneseväljendamine ei ole minu jaoks kõige lihtsam, eriti kui juhtun olema veel ebatasakaalukas olukorras.” Ma tean küll, et tunned end pisut ebamugavalt verbaalselt väljendades... “See läheb mugavamaks, kui me natuke aega räägime, mingi tunni aja pärast...”

 

SÕNAD

 

Ülo verbaliseerib oma mõtteid iseeneses, on iseenese esimene kuulaja. Sõnad on tema jaoks kaalukad ja kallid. “Ma tean küll, et see läheb kohati absurdini välja, seetõttu ma olengi püüdnud sellest kuidagi vabaneda. Sõnad on ju mingis mõttes tinglikud, aga samas nagu ei ole ka. Vahel tundub, et kui jääd seda õiget sõna otsima, jääbki mõte lõpuks väljendamata. Seal on jälle kuskil mingi piir, kuhu maani on mõtet otsida, ja kust maalt sa juba siis... Sest kukla taga on kogu aeg teadmine, et ega neid asju, mis on kuidagi määrava olulisusega, me ei suudagi ilmselt sõnastada. Nii kui sa oled selle sõnadesse pannud, tood sa ta siia määratletud ja piiritletud maailma, kus kehtivad üsna lihtsad, tihtipeale nagu hundi seadused... Samas, see teadmine osalt ka vabastab.” Et asjad muutuvad mitme mõõtme asemel kuidagi kahemõõtmeliseks, välja öeldes nad justkui kaotavad oma olemuses. “Ma ei tea, kas just kaotavad, aga nad kehastuvad millekski, millele... Nad muutuvad justkui iseseisvaks, samas sinuga seotuks. Sina oled need välja öelnud, ja sina jääd nende eest vastutama, vähemalt mingi ajani. Seega tekib sul kohustus neid vajadusel argumenteerida, nende eest seista või midagi lisaks seletada – see jada on lõputu.

 

Muusikas on sellevõrra lihtsam, et algmaterjal on juba oluliselt teistsuguse abstraheerituse astmega. Sinna on see luba juba sisse kirjutatud, et heli võib mõjuda inimestele erinevalt, olenevalt, kuidas keegi seda vastu võtab. Sõna on oluliselt konkreetsem või piiritletum.

 

Sõna tundubki mulle võrreldes muusikaga hirmuäratavam, aga mõneti ka võluvam. Tundub müstiline, kuidas nendest samadest sõnadest, millega me poes piima ostame või vaidleme ja nõustume, tekib äkki mingisugune maagia või maailm, kust hingub tunnet, mis on absoluutselt sarnane muusikaga. Muusikas on algmaterjal juba kuskilt sõnadevälisest maailmast pärit, aga kirjanikud ja poeedid – nad on võimelised sellest hästi tavalisest materjalist... Panema materjali osad kuidagi niimoodi kokku, et sellest tekib midagi hoopis selle materjali tagust või ülest. Ilmselt minu eriala tõttu on luule ja poeesia maailm minu jaoks müstilisem kui muusika.”

 

Me rääkisime, et sõnade kaudu asja olemus muutub. Võid mõelda väga avaralt, aga sõnadega välja öeldes ei hõlma pooltki neist tahkudest. “Just, täpselt.” Mis või kes on sinu jaoks looja? (Väga pikk vaikus.) Kas seda saab üldse kirjeldada? “Ehk need ongi needsamad asjad, mida kirjeldada püüdes me siseneme millessegi, mis jääb tegelikult meie... Me mõtleme ikkagi sõnades. Kirjeldades tõmbame need asjad sõnades kirjeldatavasse maailma, milles nad tegelikult ei ole kirjeldatavad, pigem kirjeldavad ise seda maailma. Mul on tunne, et kui hakkan neist rääkima, siis see kuidagi rikub midagi ära. Ma ei taha öelda, et neist ei oleks võimalik rääkida – olen kuulnud inimesi neist rääkimas, ja lugenud, aga ma ise ei oska.

 

Eks see oleneb alati ka rääkijast. Mõni kirjeldab loomist ja loojat justkui väga ladusalt, aga ühtlasi see ladusus lõhub sealt ümbert midagi ära, mis on justkui tegelikult see essents. Ja samas olen kuulnud sellest räägitavat nii, et otseselt ei räägitagi, räägitakse millestki muust, aga ometi on See justkui seal täiesti olemas. Et äkki see ongi midagi, mida peab natuke ümber nurga rääkima. Ilmselt ei ole ilmaasjata ju ka erinevaid religioone, uskumusi ja pärimusi läbiv seadus, et niisama ei pea sa nime suhu võtma – kas siis hundi või jumala, ükskõik kumma. Seetõttu on ka neid ümbernurga ütlemisi juurde tekkinud, inimene püüab neist rääkida, aga tunneb, et pole nagu päris see. Proovib öelda kuidagi teistmoodi, otsib... Jääbki otsima.”

 

Loe edasi Muusikast 4/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload