• Aare Tool, muusikateadlane

Eesti muusika hallid varjundid

Eesti muusika päevade teema oli seekord “Läbi hämaruse”. Üldistusjõulises poeetilises kujundis kajastub uue muusika sisemine dünaamika ja audiovisuaalse tasakaalu otsimine, ent peale selle ääri-veeri ka tundlik sotsiaalne närv. Korraldajad kirjutavad kavaraamatu eessõnas: “Hämarus lubab justkui kõike, ent sunnib samas langetama selgeid otsuseid, tegema valikuid, võtma konkreetseid suundi. Valima, mille poole ennast orienteerime.” Hämaruse teema ühiskondlik mõõde on kindlasti väärt eraldi lahkamist, järgnevalt keskendun aga pigem kitsalt muusikalisele probleemile, milles, tõsi küll, ei puudu ka sotsiaalne värving: selleks on uudisloomingu repertuaaripoliitiline tee hämarusest valgusesse ja valgusest hämarusse.


Jaan Rääts, pianist Nicolas Horwàth (vasakult teine) pärast kontserti Räätsa ja tema õpilaste loomingust.

Kavaraamatust selgub, et esiettekandeid (sh Eesti esiettekanded, uue versiooni esiettekanded jms) oli poolesaja ringis. Tõsi, üsna suure osa sellest moodustavad õpilasteosed (loominguõhtu “Elusate helide maja”) ja lühemat sorti juhupalad (näiteks Jaan Räätsale pühendatud klaveriteosed Nicolas Horvàthi kontserdil). Esiettekannete aritmeetikaga seoses kerkib märksa olemuslikum küsimus, mis on ilmselt küll määratud jääma ammendava vastuseta, ent väärib siiski mõttehetke: kui paljudel tänavustel uudisteostel on potentsiaali saada millekski enamaks kui statistika? On karm tõde, et suurem osa nüüdismuusikast toimib vaid erialafestivalide tehistingimustes ega suuda neist väljaspool musitseerimispraktikas kanda kinnitada. Teisisõnu, festivali programmi täiteks tellitud oopus mähkub pärast esiettekannet hämarusse. Niisuguses olukorras pole iseenesest midagi ebaloomulikku: kultuuri toimimise eelduseks on võime mäletada, mäletamine tähendab aga mõtestamist, selekteerimist ja ebavajaliku unustamist. Unustamine on kaitsereaktsioon, mis võimaldab keskenduda.


On karm tõde, et suurem osa nüüdismuusikast toimib vaid erialafestivalide tehistingimustes ega suuda neist väljaspool musitseerimispraktikas kanda kinnitada. Teisisõnu, festivali programmi täiteks tellitud oopus mähkub pärast esiettekannet hämarusse.


Seda, millisel muusikal on eeldusi murda läbi festivali müüridest, saab mingil määral ennustada – piisab, kui vaadata muusikaelu institutsioonidele vähegi realistliku pilguga. Käesoleva mõttekäigu eesmärk pole kindlasti seada kahtluse alla Eesti heliloojatelt uudisteoste tellimise kultuuri- ja sotsiaalpoliitilist otstarvet, küll aga osutada uue muusika vallas meil ja mujal kujunenud eripärasele situatsioonile. Pole midagi valesti, kui teadlikult tellitakse ja luuakse muusikat ühekordseks sündmuseks. Üldiselt võib aga siiski väita, et kui uue muusika kõlapinna hindamisel saab üleüldse sõnastada üldkehtivaid ja objektiivseid lähtepunkte, siis ettekannete arv või paremal juhul lausa juurdumine püsirepertuaaris võiks olla üks kindlamaid kriteeriume.


Alustame kõige elementaarsemast: kas leidub institutsioone, kes on teatud esituskoosseisuga teosest huvitatud, või kas teoses nõutavat spetsiifilisemat esituskoosseisu on mõeldav pärast festivali veel kokku kutsuda? Kuuele tšellole kirjutatust (kontserdil “Päikesevene”) võib veel midagi käibele jääda, ent märksa vähem on optimismiks põhjust kahele-kolmele orelile loodud lugude puhul (kontserdil “Hämarusest läbi”). Viimati nimetatute näol on selgelt tegemist “huvitava eksperimendiga”, mille tulemused on koosseisu eripärast tulenevalt liigagi etteaimatavad ja perspektiiv hägune. Festivali jaoks tellitud muusika puhul on tihti ilmne, et põhitaotluseks on ühekordne avastuslik etteaste, ja edasise osas on valikuvõimalused vägagi piiratud. Seega põrkume küsimusega, kas festivali roll on olla ainukordne, eneseküllane ja võibolla isegi ümbritsevast muusikaelust eraldatud tervik, või peaks see pigem toimima omamoodi hüppelauana repertuaarile, mille järele on muusikaelus tegelik vajadus?


Pilk sümfooniaorkestrite repertuaarile ei reeda esmapilgul just eriti suurt nõudlust uudisloomingu järele. ERSO lööb loomulikult festivalil kaasa, ent sellegipoolest on väheusutav, et näiteks Timo Steineri teost “Ja siis jäta kõik, mis sul on, ja mine ...” klaverile ja orkestrile soostutaks esitama festivalivälisel ajal, “tavapärasel” kontserdil. Steineri oopus on loomulikult mõneti erijuhtum, sest liigitub “puändiga” muusika hulka (tõsi, seda ei pea tingimata võtma koomilises võtmes, kuivõrd loo poeetiliseks aluseks olev programm kätkeb pigem leebeid-mõtlemapanevaid motiive). Kuid ei ole paremat sõna, kirjeldamaks pealtnäha instrumentaalkontserdi moodi pala, kus pianist umbes poole ajast mediteerib à la Morton Feldman ja viljeleb seejuures omamoodi hillitsetud tegevusteatrit. Kontrast ülejäänud paladega lisas üllatusliku momendi, mis järgmistel ettekannetel, kui neid peaks tulema, paratamatult taandub “juba kuuldud nalja” kategooriasse. Praktika näitab, et märksa suuremad šansid jääda repertuaari on muusikal, mis on valminud kindlate solistide, ansamblite või orkestrite tellimusel, konkreetseid soove ja vajadusi arvestades. Nii on näiteks sündinud suurem osa Erkki-Sven Tüüri teoseid pärast tema rahvusvahelist läbimurret 1990ndatel. Seda muusikat esitatakse – ja kuidas veel.


Nigulistesse avakontserdile suundunuid võttis juba eemal Harju tänaval vastu eriline, natuke salapärane meeleolu, mida tekitas Tammo Sumera heliinstallatsioon kiriku ees.

Temaatilistele festivalidele kirjutatud teosed võivad küll kavandatud tervikusse hästi sobituda, kuid jäävad hiljem pahatihti justkui eikellegimaale. Festivali järel peaks uudisteose elu alles algama, kuid enamasti kipub minema teisiti. Orkestrid kalduvad küll kord konservatiivsema, kord uuenduslikuma repertuaarivaliku poole, kuid ei saa siiski väita, et uut muusikat välditakse. Pigem ollakse valiv: midagi ei mängita teist ja kolmandat korda üksnes seepärast, et see on juhtumisi olemas, vaid ainult siis, kui see vastab orkestri vajadustele. Selleks peab muusika kestuse, koosseisu ja üldilme poolest kõige laiemas mõttes haakuma kontserdielus välja kujunenud konventsioonidega, mis loomulikult ei välista vaba fantaasialendu kõikides muudes aspektides. Kuigi uue muusika esitatavuse probleemi armastatakse mõneti lihtsustades põhjendada “valgustatud” looja ja “hämaruses kobava” kuulajaskonna puuduliku teineteisemõistmisega, on veel olulisem küsimus, kuivõrd leiab uudislooming kontakti esitajaga, st teiste muusikaliste professionaalidega. Kui esitajale tundub pala esitustehniliste nõudmiste poolest liiglihtne või tulemust arvestades põhjendamatult keeruline, siis jääb selle tähelend kontserdikavades põgusaks.


Loodetavasti ei jää eelnevast muljet, nagu polekski tänavustel Eesti muusika päevadel olnud pikema perspektiiviga loomingut. Kõige optimistlikum olen kahe koorikontserdi osas, millest ühel esitati Galina Grigorjeva “Vesper” ning teisel Mirjam Tally, Evelin Seppari ja Tatjana Kozlova-Johannese helindeid. Ehkki kutseliste kooride jalgealune aegajalt kõigub, püsib koorikultuur üldiselt siiski suhteliselt tugeval alusel ja kooriteosed langevad seetõttu teotahtelisele pinnasele. Festivali teemakujund “hämarus” on ühest küljest optiline nähtus, kuid veelgi enam iseloomustab mõtteseisundit, tähendades ühtlasi segast ja selgusetut. Hämaruse vastu aitab kõik, mis korrastab ja liigendab, isegi kui selle käigus tuleb lihtsustada ja halle varjundeid must-valgeks taandada. Eesti muusika päevade järel olen ikka ja jälle mõelnud, kas uute teoste seas oli mõni, mis võiks ehk kunagi tagasivaates tunduda märgiline, aastat muusikaliselt defineeriv, oma aega ja suundi üldistav. Tänavu jäi niisugune teos leidmata. Kuid kes teab, võibolla oli seda lihtsalt hämaruses keeruline ära tunda?


Ilmunud ajakirjas Muusikas 6/2017