Sisekaemuslikud helimaalingud ja ilu otsingud

Avakontserdiks kirikusse sisseastujaid tervitas kõigepealt lõputuna näiv kristallkausikeste tiristamine, mis aitas argimõtted kõrvale jätta ja sisse elada algava kontserdi vaiksesse sisekaemuslikku maailma. Esiplaanil EMPi kunstiline juht Helena Tulve. FOTOD PEETER LANGOVITS / EMP

 

  • 38. eesti muusika päevad "Läbi hämaruse" 6.–13. aprillil 2017

  • 35 muusikasündmust eri kontserdipaikades

  • Üle 8000 kontserdikülastaja

  • Eesti heliloojate liidu ja LHV uue heliloomingu Au-tasu laureaat on Toivo Tulev.

  • Eesti Heliloojate Liidu ja Loomelabori korraldatud konkursi "Noor helilooja 2017" preemia pälvis Gerta Raidma (s 1995), juhendaja Helena Tulve

 

Olen üles kasvanud teadmisega, et kevaditi toimub üks suur eesti (kaasaegse) muusika ülevaatefestival – Eesti muusika päevad (EMP), mis leidis sel aastal aset juba 38. korda. Oma algusaegadel lihtsalt eesti muusikat tutvustanud ja paljudele elavatele heliloojatele tellimusi pakkunud EMP on muutunud üha pretensioonikamaks ja laiahaardelisemaks, olles lisaks muusikasündmusele suhtluspaik, kus vahetada ideid ja leida loomepartnereid. Siin on kohta audiovisuaalsele kunstile, vestlusringidele ja näitustele; tänavatele tunginud heliinstallatsioonid kõnetavad ka pahaaimamatut möödujat ja festival saab pidevat tagasisidet ka välismeedias. Juba mitu aastat toimub põhifestivali kõrval ka mini-EMP, mille fookuses on heliloojate – ja ka interpreetide – järelkasvav põlvkond.

 

Tänavuse EMPi suurimad elamused jäid minu jaoks festivali esimesse poolde. Nigulistesse avakontserdile suundunuid võttis juba eemal Harju tänaval vastu eriline, natuke salapärane meeleolu, mida tekitas Tammo Sumera heliinstallatsioon kiriku ees. Ka kirikusse sisseastujaid tervitas kõigepealt lõputuna näiv kristallkausikeste tiristamine, mis sundis publiku vakka ning aitas argimõtted kõrvale jätta ja sisse elada algava kontserdi vaiksesse sisekaemuslikku maailma. Vokaalansambel Vox Clamantise (dirigent Jaan-Eik Tulve) gregooriuse koraalist välja kasvanud esteetika ja kõlapilt tingis ka religioosse kava ja vahest ka teoste puhta, selge, üsna konsonantse helikeele. Kontsert algas Galina Grigorjeva uudisteosega “Vesprid”. Esimesena vaimustas ansambli äärmiselt viimistletud, intonatsiooniliselt ja tämbriliselt haruldaselt puhas ja ühtne kõla – õnnelik on helilooja, kelle teosele saab osaks niisugune esitus! Grigorjeva helikeel näib esmapilgul sarnane meie kuulsaima helilooja Arvo Pärdiga, kelle “Kanon pokajaneni” fragmendid kontserdi lõpetasid. On ju mõlema helilooja muusika juured samas õigeusu muusikatraditsioonis ja mõttemaailmas. Grigorjeva looming on siiski dünaamilisem, nõtkem, isiklikum ja inimlikum, siin peegeldub maailma ebatäiuslikkuse ilu ja valu. Kahe sarnase mõtteilmaga teose vahel mõjusid Cyrillus Kreegi “Taaveti laulud” värskendava puhanguna – hämmastavalt nüüdisaegne ja omapärane muusika, mida tahaks mitte üksnes valikuna kuulda, vaid kogumikuna plaadil näha. Sel väga kõrgetasemelisel kontserdil jäi Pärt mulle oma ülirange ja distantseeritud, justkui inimlikkusest destilleeritud helikeelega teiste autoritega võrreldes kaugeks ja võõraks.

 

Loe edasi Muusikast 6/2017

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload