Pilguheit jazzipoolaastale

Jaskar ehk XXVIII “Jazzkaar”

Festivali “Jazzkaar” nime sünniloos mängis olulist rolli nimekuju “jaskar”, mida on kasutatud pika peo tähenduses. Sõnaotsing annab tulemuseks ka fermentori, mis tähendab kääritamiseks sobilikku seadeldist, milles ferment või ensüüm või juuretis saab protsessi käima lükata. Jaskar on ka fermenteerija – protsessi põhjustav organism. “Jazzkaar” on eelkõige käärimisprotsessi tulemuste presenteerimine, kuid kindlasti ka soodne keskkond uute pruulide käivitamiseks. Esiteks toob festival igal aastal kohale eksootilisi ensüüme, mis alustavad käärimist kohalike muusikute ja muusikasõprade ajukäärudes. Tänavu kevadest loeksin üheks sellistest kohe kindlasti Yussef Kamaali, kes tõi jaskarile värskeid Londoni vibratsioone. Sealsel hüperaktiivsel ja paljurahvuselisel klubimuusikaskeenel sulandatakse muu hulgas selliseid stiile nagu hip-hop, jungle, garage ja grime.

Teiseks on festival platsdarm uutele projektidele, püsivamatelegi kooslustele, mis saavad alguse sageli just “Jazzkaarel”. Tihtipeale on ideede generaatoriks ka festivali kuninganna Anne Erm isiklikult, kes annab muusikuile mõtteid, millest nii mõnestki sünnib uus idee või suund. Tema pikaaegne kogemus on kulda väärt.

Käärimiseks sobilik keskkond on loodud. On festivalid, on jazziklubid. On hea hariduse saanud õpetajate põlvkond ja juba nendegi õpilased, välismaised õppejõud ja muidugi ülemaailmsed õppimisvõimalused. Õppematerjalide enneolematust kättesaadavusest rääkimata. Ehk – on vaba Eesti, on eestluse elujõud, eriti ilmekalt nooremate muusikute näitel. Muusikuks olemise puhul on väga oluline ka isiklik areng ja kasvamine. Ühe selle näitena oli liigutav saada osa Mairo Marjamaa kvarteti kontserdil saksofonisti hingeteekonna verstapostidest, kuulda meenutusi öistest jalutuskäikudest surnuaial elu keerulistel aegadel, millest läbi ja edasi aitab viia Mairo vanatädilt saadud toetus, hingetugi. Pea iga sellise kasvamisloo taga on mõni vanatädi, toetav õpetaja või mentor. Ja inimese võime võtta vastu elu pakutud väljakutsed, mis sageli juhivad uuele arenguastmele läbi kannatuste, hinge pimeda öö. Muusika pole ainutähtis ega eesmärk iseeneses. Oluline on hoopis see, kuidas inimesed end muusikas leiavad ja et see jääks nende teekonda toetama, mitte inimesena kasvamist takistama. Siis pakub muusika muusikule kosutust ja hingejõudu saavad ka tema muusikast osasaajad.

Pianist Kirke Karja esineb oma ansambliga Taanis festivalil “12 Points” FOTO JAZZKAAR

Loe edasi Muusikast 6/2017