Soome heliplaadifirma Ondine on välja andnud Erkki-Sven Tüüri autorikogumiku. Helikandjalt leiab kolm teost: klarnetikontserdi “Peregrinus ecstaticus”, üheosalise orkestriteose “Noēsis” ning kontserdi viiulile ja klarnetile “Le poids des vies non vécues”.
Soomlaste nüüdismuusikahuvi ja kõrge esitustase on endiselt meile kättesaamatu sinilind. Ilmselt on üks selle heliplaadi ilmumise taga olevaid asjaolusid, et klarnetikontsert valmis 2012. aastal siin musitseeriva orkestri ja selle dirigendi ehk siis Soome Raadio sümfooniaorkestri ja Hannu Lintu tellimusel. Aga võimalik, et veelgi määravam on olnud nende muusikute, iseäranis klarnetisolisti Christoffer Sundqvisti tunnetus, mille ta on Tüüri muusikat mängides saavutanud. Tõepoolest, jääb mulje, nagu see ei olekski enam millegi mäng, vaid pillimees ja muusika on lahutamatu tervik. Iga fraas, käik ja glissando on absoluutselt viimse detailini läbi tunnetatud ja mängijale omaseks saanud. Ka klarnetisti ja dirigendi teineteisemõistmine on täiuslik. Sestap on avateose ettekanne puhas nauding. Ja ehkki ma hindan ka Pekka Kuusisto mängu väga kõrgelt, jääb viiuli-klarnetikontserdis minu meelest tema mängus kröömike midagi puudu. Viiuldaja on küll tehniliselt sama perfektne, kuid klarnetimängija tunnetab seda muusikat sügavamalt. Tüüri muusika puhul naudid heas mõttes vanamoodsust – traditsioonilisi tsükleid, muusika sihipärast kulgemist, crescendo’sid ja kulminatsioone, helisevat orkestratsiooni ja meisterlikku pillide käsitlust, nii solistide virtuoossete passaažide kette kui “taustajõudude” peegeldusi, virvendusi, värelusi, laineid, pilvi ja mida kõike veel, nakatavate rütmivalangute kaskaade ja vormide loogilist voogu. Väärikad teosed väärt ettekandes.