Auhind kõigile. XV rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2017”

“Me kõik oleme juba oma auhinna kätte saanud, sest tööd, mille me konkursiks ette valmistades oleme teinud, ei saa keegi meilt ära võtta.” Nii tervitas 20.–23. aprillini peetud koorifestivalist “Tallinn 2017” osavõtjaid avakontserdi eel ürituse kunstiline juht Triin Koch. On meeldiv, et koorid ja dirigendid mõistavad konkursi kasulikkust. Pärast “Tuljaku” võistulaulmist ja kammerkooride festivali Jõhvis, kus kõrgeimas kategoorias osales vaid viis koori, oli Tallinna konkurss esinduslik. Võistlustulle astus 17 koori Eestist ja 14 välismaalt. Festivali kõrgtaset näitab juba see, et avakontserdi viiest koorist neli esines seal kavaga, mis osaliseltki ei kattunud ühegi võistulaulmise vooru kavaga.

Kaasaegse muusika kategooria kohustusliku laulu “Masks” autorile Pärt Uusbergile läks eriti südamesse Magiljovi osakonna üliõpilaste (nais)koori esitus. FOTOD VAHUR LÕHMUS

 

Konkursi avasid ühtlaselt kõrge tasemega lastekoorid, keda kuulates tulid taas meelde Triin Kochi juba tsiteeritud sõnad. Ta rõhutas kooride tehtud suurt tööd, kuid lastekooride puhul ei avaldunud see ainult viimistletud taotlustes, heas kõlakvaliteedis ja hästi selgeks õpitud sõnades, vaid ka näoilmes. Venemaalt siia saabunud rahvusliku laste kooristuudio Vesnianka kontsertkoori neljast minu kuuldud ülesastumisest – avakontserdil Metodisti kirikus, konkursil, kontserdil reaalkooli õpilastele ja grand prix’ voorus – jäi kõige rohkem potentsiaali konkursi esitusse, kus koori kõla oli kramplik ning võimsa forte kõrval oli piano väga hõre. Koori vaadates jäi silma tõsine töömeeleolu, kuid festivalikontsertidel võis näha pigem laulmise naudingut. Et sellele vaatamata kvalifitseeruti konkursi kuue parima koori sekka, tõestab vaid nende tugevust.

 

Ka kavad olid väga rasked. Vesnianka laulis muu hulgas Rahmaninovi “Vokaliisi” seadet, teiste lastekooride (Ellerhein, ETV kontsertkoor ja Ilmalilled) kavast leiab näiteks Kodály, Brahmsi, Poulenci ja Jan Sandströmi laule – kõik need sobiksid laulmiseks ka naiskoorile. Palju parema emotsiooniga õnnestus näiteks Mari Jürjensi “Paradiis” lastekoorilt Ellerhein ning kuigi Vesnianka lauljaist peajagu lühemad Läti lastekoori Omnes lapsed, kellest noorimad 8-aastased, lubasid endale rohkem musti noote, oli nende siiras esitus kellatöökojast või majaehitusest kõnelevas laulus konkursi meeldejäävamaid hetki. Raske töö konkursi nimel on tänuväärne ja paratamatu, kuid lastest hakkab kahju, kui nende suurt tööd peaks “tasustatama” teadmisega, et oldi oma kategoorias viimased. Siis kipuvad ununema ka Triin Kochi sõnad.

Konkursil osalenud noortekooride tase oli ühtlaselt kõrge, nagu lastekooridel ja kammerkooridelgi. Arvestades, et selles kategoorias jagasid maid üksnes Eesti koorid, oli see igati meeldiv. Kahjuks osalesid ainult naised, nii nagu lastekooride kategoorias laulsid kohalikes koorides vaid tüdrukud (v.a üks poiss ETV suures kooris). See küll ei tähenda, nagu meie poisid üldse ei laulaks, ent siit võib välja lugeda, et ei ole poistega laste- ega noortekoore, kellega saaks osa võtta kõrgetasemelisest konkursist. Harrastuskooridele tuttav tenoritepõud ei pruugi seega tulevikuski leeveneda.

 

Festivali juurde kuulub üks traditsioon, millest väga palju ei räägita. Meeldiva žestina korraldatakse konkursipäeval koolikontserte, kus kõigepealt laulab tervituseks võõrustava kooli koor, misjärel esineb neile ja teistele õpilastele konkursil osalenud välismaine lastekoor. Nii saavad festivalist osa ka need, kes muidu poleks taibanud ise kuulama minna. Vesnianka alustas oma kava reaalkoolis eestikeelse lauluga “Põdra maja”, haarates sellega muidu skeptilise publiku tähelepanu, ja kuna järgnenud kava oli suuresti efektne, oli elamus õpilastele kindlustud. Kuigi festivalibuklet reklaamib neid kontserte koos kõikide teiste üritustega, on need mõeldud pigem konkreetse kooli õpilastele. Nii olid Jakob Westholmi gümnaasiumi uksed kontserdi ajal lukus ning valvelauas ei teatud sellest midagi. Läti koori Omnes kontserdile pääsesin lõpuks alles siis, kui mul soovitati kooli kantseleist abi paluda.

Konkurss jätkus aga nais- ja meeskooride ühise kategooriaga, kus tuli esitada ka kohustuslik laul (vastavalt Kaj-Erik Gustafssoni “Ave Maria” ja “O salutaris hostia” või Darius Milhaud’ “Psalm 121”). Need olid mõnevõrra raskemad kui tunamullused Brahmsi “O bone Jesu” ja “Adoramus te” ning Mendelssohni “Periti autem”. Otsus õigustas end, sest laulud olid koori taseme suhtes reetlikud. Kui naiskooridel võis olla raskusi häälerühmade tasakaalu saavutamisega või ei toonud nad täpselt esile heliloojal ette nähtud kontraste ja detaile, siis veel raskemas meeskooride kohustuslikus laulus ei suudetud laulda ka õigeid noote. Muidu sümpaatse esituse teinud Karjala meeskoor kaotas kõrvust harmoonia juba loo alguses ega saanud lõpuni järje peale. Just selles kategoorias on mõttekoht, kuidas saavutada see, et ühele kooriliigile ei tehtaks liiga. Üks võimalusi on, et nais- ja meeskoorid laulaksid sama kohustuslikku laulu, aga erinevas seades, nagu kaasaegse muusika kategoorias. Lihtsam oleks jälgida, et valitakse kaks võimalikult võrdse nõudlikkuseastmega laulu. Lisaks jäi mulje, justkui soosiks kohustuslik repertuaar pigem suuri koore, eriti Gustafssoni 9-häälsetes akordides. Ka solistilõike võiks vältida, sest need ei näita ju koori taset.

Segakooride kategooria oli ebaühtlase taseme, kuid silmapaistva tipuga. Kui muidu oli Estonia kontserdisaali koridorides kuulda arutelusid selle üle, kuidas üks või teine koor hakkama sai või kes võiks kategooria võita, siis nüüd jagati vaid vaimustust Läti koorist Maska. Eelkõige paistsid nad silma sügava tooni ja suurte kontrastide poolest. Silmanähtavalt edev kolmekümnendates dirigent Jānis Ozols ei jätnud kasutamata võimalust ka konkursil publikule esineda. Ēriks Ešenvaldsi “Stars”, mille saatepartiid mängisid koorilauljad veiniklaasil märga sõrme keerutades, oli meeldejääv ja lummavalt efektne. Viimase laulu “No Time For More” oli aga kirjutanud koori hääleseadja Laura Jēkabsone. Selle alguses hõikas koorijuht, et nüüd nad näitavad, milleks ollakse võimelised. Seejärel pandi ridamisi kõlama koori diapasooni ja helitugevuse äärmused, samal ajal kui enesekindlusest pakatav dirigent üle õla žürii poole vaatas. Paarikümne sekundiga oli laul läbi, sest “rohkemaks aega pole”, nagu pealkirjas öeldud. Konservatiivse hindaja oleks selline esitus ehk välja vihastanud, kuid vähemalt žürii esimees Heli Jürgenson ei saanud küll naeratust näolt. Lätlaste kava pani mõtlema, kas niivõrd tugeval konkursil on üldse hea kõla ja interpretatsioon esmatähtis või tuleb pigem mõelda sellele, kuidas teiste seast eristuda, et mitte olla “jälle üks väga hea koor”. Sama tunne oli ka grand prix’ voorus, kus tütarlastekoor Ellerhein ja Tallinna muusikakeskkooli noortekoor tegid suurepärase etteaste, kuid ometi tundus, et vene lastekoori ja lätlaste vastu neil võimalust pole.

 

Grand prix’ võitja, segakoori Maska kavast jäi efektsena meelde Ēriks Ešenvaldsi “Stars”, mille saatepartiid mängisid koorilauljad veiniklaasil märga sõrme keerutades.

 

Segakooride kohustuslik laul oli inglise tänapäeva helilooja Michael Berkeley “Jubilate Deo”, mis oli osalejatele raske pähkel, isegi mitte interpretatsiooniliselt, kuivõrd ei suudetud laulda õigeid noote. Igal Tallinna festivalil on olnud ka koore, kelle tase ehk pole selle konkursi vääriline. Tänavu ühtegi piinlikku etteastet ei olnud, kuid kammerkoor Limburg Hollandist, mille lauljate keskmine vanus oli võrdlemisi kõrge ja Moskva tehnikaülikooli kammerkoor, mis jäi meelde suurepärase koreograafia, kuid kehva vokaalse võimekuse poolest, panid siiski õlgu kehitama. Selle kõrval oli meeldiv, et kaks eesti koori, segakoor K.O.O.R ja eriti kammerkooride seas võistelnud Helü (endine E STuudio kammerkoor) on viimase aasta või paariga teinud silmanähtava arengu. Tunamullu vaevles Helü (dirigent Küllike Joosing) veel ebaühtlase koosseisu käes, mullu laulsid nad kammerkooride festivalil Jõhvis nõrgemas, B-kategoorias (kategooriad määras salvestuse põhjal žürii), kuid tulid seal esikohale. Nüüd said nad kammerkooride kategoorias kolmanda koha, jäädes alla vaid kahele grand prix’ voorus osalenule.

Konkursi maratonpäeva lõpetas kaasaegse muusika kategooria. Eelmisel festivalil algas see hommikul kell 9.30, mis just selle kategooria puhul kurjast. Nüüd, õhtul, suutsid koorid oma potentsiaali ka tõenäolisemalt realiseerida. Kahju on tõdeda, et repertuaarivaliku poolest ei eristunud see kategooria eelnenutest. Kuigi reglemendis on kirjas, et laulud peavad olema kirjutatud pärast 1980. aastat, siis helikeele kohta see täiendavaid piiranguid ei sea. Nii jõudiski ühe koori kavva Oleg Hodosko “Благослови, душе моя, Господа” (“Kiida mu hing Issandat”), mis on vene romantismiajastu vaimuliku koorimuusika stilisatsioon. Pigem konservatiivne repertuaar jäi kõrvu ka teiste kooride puhul. Et kategoorias osales vaid viis koori, nende seas ainult üks koor Eestist, on küsitav, kas sellel üldse on siinsel konkursil kohta. Praegu tundus, et see ei andnud festivalile palju juurde, kui välja arvata kohustuslik laul, Pärt Uusbergilt selleks puhuks tellitud “Masks” Shel Silversteini tekstile. Rütmi, häälikute värvi ja ruumilise efektiga mängiv teos on kaugel sellest, mida Uusberg siiani on kirjutanud. Raskusi valmistas just see, kuidas panna laul kõlama: anda lauldule mõte, muuta pausid kandvaks ja sisukaks ning vormida eriilmelistest motiividest tervik. Sellega said hakkama vaid segakoor Maska Lätist ja Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste (nais)koor, kellele jagas kiitust ka Pärt Uusberg. Ta lisas, et Läti koori esitus oli selline, nagu ta oli ette kujutanud. Kui enne festivali oli kartus, kuidas ta lugu elavas esituses kõlab, siis konkurss näitas, et sel polnud põhjust. Ometi ei pidanud helilooja kõiki ootusi täitnud esitust siiski parimaks. Südamesse läks hoopis Valgevene koor, kes oli laulu sisu endale eriti täpselt lahti mõtestanud ja toetas seda läbimõeldud koreograafiaga. “Need ei olnud enam liigutused, see oli juba lavastus,” kiitis autor positiivset üllatajat.

Laupäeva hommikusse jäänud rahvamuusika kategooria oli meeleolukas. Tavapäraselt oli vaeva nähtud lavalise liikumisega ning tihemini moodustus konkursi kavast ühtne tervik. Et koorid eelistavad laulda oma maa muusikat, on kuuldu huvitavalt mitmekülgne. Folgikategooria on selle festivali peidetud pärl. Kui konkurssi tulevad kuulama pigem dirigendid, koorilauluentusiastid ja nagunii juba Estonias viibivad koorid, samal ajal kui muusikasõber leiab pigem festivalikontserdi, siis see kategooria võiks oma lavastusliku ja meelelahutusliku poolega olla atraktiivne ka lastele ning isegi koorimuusika kaugetele inimestele. Järgmistel festivalidel võiks üks tipphetki olla kontsertetendus, kus laiemale publikule esinevad rahvamuusika kategooria vaatemängulisemad tipud.

Konkursiosa lõpetas grand prix’ voor, kuhu pääses kolm eesti koori – Tartu ülikooli kammerkoor, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna muusikakeskkooli noortekoor, kaks Venemaa koori – lastekoor Vesnianka ja Peterburi polütehnilise ülikooli kammerkoor – ning segakoor Maska Lätist. Peterburi koor läks selgelt lati alt läbi: nende kava oli reglemendi miinimumist viis minutit lühem, raskusastmelt taidluskooridelegi jõukohane ning lauldud keskpärasel tasemel. Meeldejäävamaid hetki oli Veljo Tormise tsükli “Sügismaastikud” osade “On hilissuvi” ja “Tuul kõnnumaa kohal” väga emotsionaalne ja täpselt tekstist lähtuv interpretatsioon Vesniankalt. Seejuures laulsid nad peast ja arusaadavas eesti keeles. Konkursi üldvõit läks siiski Maskale, kes esitas läbinisti kaasaegse ja raske kava (Laura Jēkabsone, Pēteris Vasks, Perttu Happanen), mis nõudis erinevaid vokaaltehnilisi võtteid ja karaktereid.

 

Koorifestival pakkus taas tasavägiseid heitlusi kõige kõrgemal tasemel, kuigi toimub vaid kaheaastase intervalliga. Sarnaseid festivale korraldatakse üle Euroopa, kuid ikka leiavad väga head koorid Tallinna üles. Oma auhinna said küll kõik kätte – kõige tänulikumalt Tallinna publik, et neile midagi sellist koju kätte tuuakse.

 

Tulemused

Grand prix – segakoor Maska (Läti)

 

Lastekoorid

Esikoht – Vesnianka (Venemaa)

II koht – ETV kontsertkoor

III koht – Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo)

 

Noortekoorid

Esikoht – Tallinna muusikakeskkooli noortekoor

II koht – Elleri tütarlastekoor

III koht – tütarlastekoor Canzone

 

Nais- ja meeskoorid

Esikoht – tütarlastekoor Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo)

II koht – kammernaiskoor Sireen

III koht – Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste koor

 

Segakoorid

II koht – Maska (Läti)

III koht – Tartu Noortekoor

 

Kammerkoorid

Esikoht – Tartu ülikooli kammerkoor

II koht – Peeter Suure nim Peterburi polütehnilise ülikooli kammerkoor (Venemaa)

III koht –Helü

 

Kaasaegse muusika kategooria

Esikoht – segakoor Maska (Läti)

II koht – meeskoor Valkia (Soome)

III koht – Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste koor

 

Rahvamuusika kategooria

Esikoht – tütarlastekoor Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo)

II koht – segakoor Maska (Läti)

III koht – üle-eestiline neidudekoor Leelo

 

Ilmunud ajakirjas Muusikas 6/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload