_page-0001.jpg)
Trad.Attack!-i teine kauamängiv, joovastav ja haarav “Kullakarva” on tänavu kindlasti üks olulisemaid albumeid Eestis. Sandra ja Jalmar Vabarna ning Tõnu Tubli on iga albumiga nihutanud meie etnomuusika piire ning erandiks ei ole ka “Kullakarva”. Kui kohalik folk on nii mõnigi kord jäänud imetlema oma peegelpilti ja komistanud viiulikeeltesse, siis tasapisi, kuid kindlalt, kontsert-kontserdi haaval rahvusvahelist karjääri ehitav Trad.Attack! ei tegele eneseimetlusega, kuigi neil oleks selleks põhjust rohkem kui kellelgi teisel.
Nad on teel, nad otsivad. Nad usuvad sellesse, mida teevad, ja see on nakatav. Trio oleks võinudki jääda oma esimesel EP-plaadil välja töötatud elektroonilise, looper’itega võimendatud etnobiidi juurde ja menu oleks järgmiseks kümnendiks garanteeritud. Aga nad ei jäänud ja see ongi üks Trad.Attack!-i võlu ja fenomeni saladusi. “Kullakarva” on kindel samm edasi debüütalbumi “AH!” juurest – tempokas, üsna rokilik, kohati isegi art-rock’ilik ja eksperimenteeriv. On pulseerivat meditatiivsust ja paras sahmakas toorest ja haaravat, parajalt sõgedat ja ennastunustavat ürghüpnootilisust. Kohati kostab lausa progerockile omaseid psühhedeelseid vile- ja kitarrikäike. Eelmise plaadi klubiatmosfäärist on sujuvalt edasi liigutud, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks muusikaga, mille järgi ei saa tantsida. Saab küll, kui vaja.
“Kullakarva” põhineb traditsioonilistel viisidel ja tekstidel, mis on spontaanse, kuid samas perfektselt lihvitud albumi DNA-ahelas olulisel kohal. Trad.Attack! ei jäljenda, ei kopeeri. Ansambel loob oma maailma, mis on orgaaniliselt seotud sellega, mis oli, ja sellega, mis tuleb. Muusikud ei suhtu minevikupärandisse idealistlikult, nende palade taga on sügavus, suurepärane läbitunnetatus ja sageli ka õhkõrn nukrus. Puhta, selge ja söaka heliga, intiimne ja eepiline, karm ja hell “Kullakarva” on vaba muusikute seas peljatud teise albumi sündroomist. Eks aeg näitab, kuid sellel plaadil on kõik eeldused olla üks nendest vähestest albumitest, mis jäävad.