Medalikogu ehk Pilk XXI sajandi tähtteostele

VIRGE JOAMETS

Ehkki XXI sajand ei ole veel kuigi pikk ega ka mingi ilusa ümmarguse numbrini jõudnud, otsustas itaalia muusikateadlane, nüüdismuusika ekspert Gianluigi Mattietti välja selgitada, millised on olulisemad sellel sajandil loodud teosed. Selleks otsis ta üle Euroopa asjatundjaid – muusikateadlasi, -ajakirjanikke, muusikaelu korraldajaid, organisatsioonide kunstilisi juhte ja dirigente, kokku üle saja inimese, aga mitte heliloojaid ega kirjastajaid, et vältida huvide konflikte –, ning palus neil nimetada nende meelest kümme olulisimat teost. Eesti poolelt sattusid küsitluses osalema Merike Vaitmaa, Kristel Pappel, Kerri Kotta ja allakirjutanu. Kogutud materjal ilmus ajakirjas Classic Voice tänavu jaanuaris.

Nimistut vaadates teeb rõõmu, et siin leidub ka eesti heliloojaid, ehkki kahju, et nii vähe. Tore, et tippu kuuluvaid teoseid on Eestis esitatud, veelgi enam – kaks esimest heliloojat olid siin pool aastat tagasi suisa füüsiliselt kohal. Rõõmustab, et mitmest kõrgel kohal olevast komponistist on hiljuti Muusika veergudel pikemalt juttu olnud, näiteks eelmisest numbrist sai lugeda Elo Masingu intervjuud Simon Steen-Anderseniga, jaanuaris oli Tarmo Johannese sissevaade Alvin Lucier’ loomingusse, eelmise aasta oktoobris ilmus Iris Oja portree Helmut Lachenmannist, möödunud mais jagas Einike Leppik lugejaga oma mõtteid Kaija Saariahost.

Avaldame kogutud materjali mõttega, et infokülluse ajastul on ehk kasulik saada silme ette mingi orientiir. Ühtlasi palusime nimistut kommenteerida Eesti-poolsetel ekspertidel.

MERIKE VAITMAA

Mis tahes parimate valimisel on harva üksainus otsustuskriteerium. Rääkimata “Eurovisioonist” (kas hääletatakse laulu või lauljat, riiki, esinejate riietust, tantsuoskust?), küsimusi võib tekkida ka hoopis kitsamal alal ja väiksemas ringis hääletades, isegi kui valikuks on selged juhised, nagu Giovanni Mattinetti küsitluses. Aga – kas valida heliloojad või teosed? Oma vastust kirja pannes alustasin heliloojatest, kelle muusika oli ennast sageli kuulama pannud, üllatanud, vaimustanud jne. Nagu küllap enamik, mõtlesin ka üksnes salvestatuna kuuldud teostele. Ja edasi? XXI sajand on alles teismelise-eas, ajaloos on 16-17 aastat väga lühike aeg. Millenniumi müüri vastu põrkas osa mu kavatsusi: mälu järgi umbes kümneaastane teos võis daatumi kontrollimisel osutuda 1998. või 1999. aastal kirjutatuks. XXI sajandi esimesel kümnendil lahkunud või nüüdseks kõrgesse ikka jõudnud nüüdismuusika korüfeedel on loomingut ka XXI sajandist, aga nende tipud – originaalseimad, sisendusjõulisimad, pöördelised teosed on pärit eelmistest kümnenditest. Seetõttu tuli kahetsusega välja jätta mitu autorit oma suurimate sümpaatiate seast. Mattinetti koondtabelist on näha, et osa vastajaid oli pannud iga hinna eest sisse just kindlad autorid, olgugi et nende loomingu kogupildis on tegu ehk kõrvalise teosega. Heliloojatele, kellelt olin kuulnud ühtainsat, olgugi head teost, tõsisemalt ei mõelnudki. Mõni neist osutus tabelis olevat vägagi olulisel positsioonil ja edaspidi oskan neil silma (kõrva) peal hoida.

Koondtabel kõikidest vastustest, “Medagliere” (it k medalikogu) on tõeliselt huvitav. Vaevalt et see näitab absoluutselt ja igaveseks parimaid teoseid, küll aga uusimat muusikat, mis on juba levinud ja kõnetab paljusid just praegu. Mattinetti väitis algul, et tema eesmärk pole edetabel, not a chart, igaüks esitas oma nimekirja vabas järjestuses. “Medalikogu” on ikkagi just nimelt edetabel ja Georg Friedrich Haasi esikoht oli rõõmus üllatus.

KERRI KOTTA

Heliloojate edetabel näitab üsna kujukalt, et ka kunstmuusika puhul mängib üsna olulist rolli mingi stiili või suundumuse trendikus. Seetõttu tabeli ülemine osa väga suuri üllatusi ei pakkunud: endiselt on oluline muusika sidumine teiste valdkondadega, eelkõige teatriga, mis võib avalduda muidugi väga mitmel moel, traditsioonilise ooperina, instrumentaalteatrina, multimediaalse ja installatiivset laadi etendusena jne. Seda kõike võiks kokku võtta märksõna mängulisus. Teiselt poolt ei näi olevat kaotanud aktuaalsust muusika käsitlemine eelkõige tämbrilise nähtusena ehk kõlamodernism. On tänasele ajale sümptomaatiline, et nimetatud suundumused esinevad sageli üheskoos, ning kõige rohkem näivadki punkte saavat eri suundumusi sünteesivad heliloojad (vastandatuna siis n-ö stilistilistele puristidele, keda tänapäeval pole vist küll palju alles jäänud).

Oluliselt kõnekam on aga pigem tabeli alumine osa, mida võib kokku võtta tõdemusega – minimalism ja sellega kaasnev askeetluse esteetika on lõplikult out. Kui Stockhauseni ja Boulezi avant-garde või selle otseste järelmite diskrediiti võib tänapäeval mõista, siis Reichi, Pärdi ja eriti Andriesseni puhul oleksin autorite suurt populaarsust arvestades eeldanud mõnevõrra kõrgemaid kohti. Siin näib kehtivat tõdemus, et see, mis sind mingil hetkel suureks tegi, võib sind järgmisel hetkel unustusse paisata. Tabeli keskkohta näib aga laias laastus artikuleerivat mõõdukas modernism ja professionaalne akademism – siin võib näha heliloojaid, kes pole ehk kunagi olnud väga tuntud, kuid kelle aktsiate väärtus on muusikalise moe muutumisest oletatavasti vähem mõjutatav.

KRISTEL PAPPEL

Georg Friedrich Haasi “võit” oli ootuspärane, aga ma ei arvanud, et nii ülekaalukalt – pidades silmas ka seda, et kümne enim hääli saanud teose hulgas oli lausa kaks tema helitööd. Sama positiivne üllatus oli Simon Steen-Andersen oma kahe esikümne teosega. Võis ka eeldada, et Saariaho, Poppe, Benjamin, Sciarrino, Lachenmann, Saunders on paljude poolt nimetatud. Vahest oleksin oodanud üksnes suuremat tähelepanu Heiner Goebbelsi muusikateatri-otsingutele. Väga huvitav oli vaadata kogu läbilõiget, milles rohkemate või vähemate häältega leidis märkimist enamik komponistidest, kelle teoseid oma spontaanses valikus välja pakkusin.

Tundsin suurt rõõmu ja rahulolu, et kaks tipptegijat, Haas ja Steen-Andersen, viibisid alles 2016. aasta oktoobris Eestis seoses Monika Mattieseni juhitud festivaliga “AFEKT” ja selle konverentsiga EMTAs (organiseeris kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool). Loeng festivali ühelt peaheliloojalt Haasilt oli unustamatu, nagu ka ERSO suurepärases esituses kõlanud orkestriteos “Dark Dreams”. Samal kontserdil võis kuulda ja näha esikümne teost nr 2, Steen-Anderseni klaverikontserti ning päeval kuulda selle vaimukat tutvustust autorilt endalt. Üldiselt võib öelda, et tänu entusiastlike interpreetide ja ansamblite tegevusele ei ole uus muusika Eestis sugugi tundmatu maa.

Haasi ja Steen-Anderseni edu viitab minu meelest kahele peamisele asjaolule: endiselt on väga oluline helilooja kõlafantaasia (ükskõik millised teoreetilised konstruktsioonid selle taga ka ei oleks), ja see koos skalpellilikult täpse dramaturgilise plaaniga. Teiseks, visuaali kasutamine teose integreeritud osana, mis kannab ka dramaturgilisi aktsente ja ei ole lihtsalt illustratsioon. Kokkuvõttes aga on nüüdismuusika ülimalt paljusuunaline, väga erinevate esteetiliste lähtepunktidega ja ideaalkujutelmadega.

Hääletusel enim hääli saanud helilooja Georg Friedrich Haas. FOTO www.zeit.de

Hääletusel enim hääli saanud helilooja Georg Friedrich Haas. FOTO www.zeit.de