Brauneissi kuus pilku tintinnabuli’le

Leopold Brauneiss, “Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria”.
Koostaja ja tõlkija Saale Kareda, toimetajad Toomas Siitan ja Kai Kutman, kujundaja Angelika Schneider. 

Arvo Pärdi Keskus, 2017, 224 lk. 
 

Arvo Pärt ja Leopold Brauneiss 2017. aastal. FOTO NELE MEIKAR / ARVO PÄRDI KESKUS

 

Arvo Pärdi keskuse publikatsioonide sarjas on näinud trükivalgust Austria muusikateadlase ja Pärdi muusika andunud uurija Leopold Brauneissi artiklikogumik “Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria”, mille koostas ja tõlkis Saale Kareda. Kogumik koondab kuut eri ajal ja kontekstis valminud kirjutist: kolm teksti (“Vähem on rohkem”, “Muusikaline geomeetria, maastikud ja siluetid” ning “Struktuur, kõla, aeg ja ruum tintinnabuli-stiilis”) olid algselt konverentsiettekande formaadis, teised kolm (“Pärdi väikesed lihtsad reeglid”, “Muusikalised arhetüübid” ja “Vastuolude ühtsus”) on varem publitseeritud saksa või inglise keeles. Artiklite kirjutamise ajendist ja raamatu koostamise põhimõttest tulenevalt on ilmne, milliste ootustega materjalile tasub läheneda. Monograafiale omast probleemipüstitust ja metodoloogiliselt järjekindlat esituslaadi ei saagi siit eeldada, küll aga suhteliselt iseseisvaid empaatiaküllaseid sissevaateid ja analüütilisi tõlgenduskatseid.

 

Brauneiss läheneb oma uurimisobjektile harukordse pieteeditundega. Teaduskirjanduses ei näe tihti, kuidas uurija peab vajalikuks peaaegu vabandada, et ta üleüldse söandab teemat puudutada. Brauneiss seda aga ometi teeb: “Probleem, et ühelt poolt on komplitseeritud verbaalne kirjeldus vältimatu, teisalt aga on see vastuolus tintinnabuli-stiili esteetiliste taotlustega, näib olevat lahendamatu” (lk 16). Teisisõnu, kas midagi nii vahetut ja “lihtsana” tajutavat nagu tintinnabuli kõlbab tõmmata “keeruliste” muusikateoreetiliste arutluste liistule? Ja teisal: “Ehkki on mõistetav, et tintinnabuli-stiilis loodud teoste lummust tahetakse kogeda võimalikult terviklikult, on tõeliselt siiski võimalik mõista ainult seda, mida tuntakse põhjalikumalt. Hirm, et muusika lummus kaine analüütilise lähenemise käigus kaob, pole põhjendatud; vastupidi, see võib analüüsi toel hoopis süveneda ja tugevneda” (lk 59). Seega tõstatab Brauneiss kaudselt ühe painavama probleemi, millega Pärdi-uurija vältimatult kokku puutub: see on küsimus uurija positsioonist. Kas Pärdi muusika kui ideoloogiliselt pilgeni laetud uurimisobjekt jätab ruumi kõrvaltvaataja originaalsele autorikõnele, või peab uurija leppima helilooja eeldatavate taotluste ja apostellike mõtteavalduste lahtiseletaja rolliga? Kui tintinnabuli on “nagu kuuletumine, oma tahtest lahtiütlemine” (lk 35), siis kas samad püüdlused peavad tingimata laienema ka uurijakõnele?

 

Loe edasi Muusikast 5/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload