Maailma lõpus on orkester

Aprillikuu esimesel pühapäeval, 2. aprillil oli saarlastest kultuurisõpradel põhjust rõõmu tunda. Kes end esimesest soojast kevadilmast heidutada ei lasknud, leidis tee Kuressaare kultuurikeskusesse Läänesaarte Kammerorkestri (LSKO) teisele kontserdile. Orkestri “esimene pääsuke” oli lendu läinud juba 29. jaanuaril.

Mõlemal kontserdil juhatas keelpilliorkestrit itaallane Edoardo Narbona, kollektiivi asutaja ja kunstiline juht. Orkestri loomise idee sündis umbes aasta enne Saaremaale kolimist. 2016. aasta suvel seadis muusikute perekond (Edoardo abikaasa on tšellist, LSKO produtsent Annikki Aruväli) end sisse Kuressaares. “Ma tunnen, et minu missioon on pidevalt midagi luua ja algatada,” rääkis ideedest pulbitsev Edoardo pärast kontserti rõõmsameelselt. “Nii sündiski mõte anda kohalikele muusikutele väljund, viia kokku muusikud ja kohalik kogukond.”

Enne projekti algust uuriti muusikute paarilt, miks teha kontsert Kuressaares, sisuliselt maailma lõpus. Miks mitte minna Tallinna, kus võiks loota ehk suuremat publikuhuvi? “Edoardo ütles kohe, et mitte mingil juhul,” rääkis Annikki Aruväli. “Selle asemel võiks siis minna hoopis Gotlandi või Kihnu saarele. Milleks minna muusikat tegema sinna, kus selle järele otsest igatsust ei ole, kus on orkestreid küll ja küll.”

Kohaliku kontserdikülastajana kinnitan, et LSKO kontsert oli enne kuurortlinna suvist hooaega nagu sõõm värsket õhku. Ja kuigi on loogiline eeldada, et arenguruumi on sellel kollektiivil palju, on selline algatus igati kiiduväärt. Arvestades seda, et proovid algasid reede pärastlõunast, kestsid terve laupäeva ja pühapäeval kuni kontserdini välja, oli tulemus soliidne. Loomulikult – alati saab paremini ja orkestrandid teavad seda.

Kuid mida siis publikule kuulamiseks pakuti? Kevadkontsert – nii oli sündmuse koondpealkiri – koosnes kahe helilooja teostest. Avataktid kõlasid Felix Mendelssohni keelpilliorkestrile loodud sümfooniast nr 10 h-moll. Esitati kaks osa, Adagio ja Allegro. Keelpillihelid tõstsid publiku teise aegruumi, XIX sajandi esimesse poolde. Sellele järgnes umbes pool sajandit hiljem mehetegusid tegema hakanud helilooja Giacomo Puccini kolm menuetti. Muusika andis mõtetele tiivad. Üks neist nõustus LSKO esimest kontserti külastanud kuulaja omaga – juba dirigendi pärast tasub minna! Edoardo Narbona juhatamise stiil on särtsakas ja tundeline. Kui rääkida veel repertuaarist, siis Narbona püüab leida lugusid, mis arendaksid nii orkestrit kui oleksid huvitavad ka publikule. Neid kahte aspekti ei ole alati lihtne ühendada.

Pühapäevase ülesastumise pärlteos oli jäetud kõige lõppu. Mendelssohni kontsert viiulile, klaverile ja keelpilliorkestrile d-moll võimaldas Kuressaare kultuurikeskusesse kutsuda viiulisolisti Kristel Eeroja-Põldoja ja pianist Joonatan Jürgensoni. Eriti nauditav oli soolopillide kahekõne teose teise osas Adagio’s. Kolmanda osa Allegro molto viiulipartii virtuoossus pani publiku kaasaelamisest hinge kinni hoidma. Kristel Eeroja-Põldoja mäng oli kindel ja nauditav. Pianist Joonatan Jürgenson lõpetas eelmisel aastal cum laude EMTA professor Ivari Ilja klaveriklassis. See sümpaatne muusik jäi silma väliselt rahuliku mängustiiliga, tema tundelised käed aga tõlkisid muusika keele arusaadavaks nii soolo- kui ansamblimängus.

Lõpetuseks tahaksin nentida, et oli suur rõõm näha nii paljusid saarlastest ja saarega seotud muusikuid ühes orkestris. Annikki Aruväli loodab, et LSKO püsib samas koosseisus võimalikult kaua. Siis on lootust koos kasvada ja areneda. Orkestri töö on pikalt ette planeeritud ja on hea meel tõdeda, et ettevalmistused käivad juba järgmiseks hooajaks. Selle aasta oktoobris on näiteks plaanis mängida Sibeliuse muusikat, kui möödub 60 aastat tema surmast. Enne seda oodatakse aga kõiki 23. juulil Kuressaare lossipargi kõlakotta.

Ilmunud Muusikas 5/2017