• Kerri Kotta, muusikateadlane

Viimistletus ja loogiline vorm. Jaan Räätsa “Kontsert kammerorkestrile” ellerliku vormikäsitluse val


Rudolf Baršai (paremal) võttis Jaan Räätsa “Kontserdi kammerorkestrile” kohe Moskva kammerorkestri repertuaari ning juhatas seda 1962. aastal Moskvas, 1963ndal ka Leningradis. Pariisis, Londonis ja New Yorgis Carnegie Hallis. FOTO ETMMi KOGUST

On vaieldud, kas Heino Elleri ja tema õpilaste puhul on põhjust rääkida pigem koolkonnast või kompositsiooniklassist. Vastus sõltub osalt ajajärgust, mille kohta küsimus esitatakse. Enne Teist maailmasõda võib Ellerit ja tema õpilasi vaadelda ehk tõesti koolkonnana, s.o kindlaid esteetilisi tõekspidamisi järgivate heliloojate grupina, kelle loomingus domineeris instrumentaalmuusika ja kes väljendasid end Eesti tollases kontekstis modernistlikuks peetud helikeeles. Hiljem on aga Elleri õpilaste seas olnud väga erineva, et mitte öelda vastandliku käekirja ja suunitlusega heliloojaid, kelle puhul kindlasti ei saa esile tuua ühtseid stiililisi taotlusi. Siiski näib Elleri õpilaste töid ka pärast sõda iseloomustavat viimistletus ja loogiline vorm.

Lisztist Ellerini

Läbimõeldud ja terviklik vorm paistab olevat Elleri kompositsiooniõpetuses üldse keskse tähtsusega. Konkreetsemalt tundub selle käsitlus välja kasvavat Liszti monotematismi kontseptsioonist. Üldistatult viitab monotematismi mõiste ühele temaatilisele algideele, mis arengu jooksul transformeerub arvukateks ja üksteise suhtes kontrastseteks muusikalisteks teemadeks. Selline teemakäsitlusviis tõi kaasa ka olulised muudatused teoste vormilises ülesehituses, millest kõige iseloomulikum oli üksikosa vormi (one-movement form) ja tsüklilise vormi (cyclic form) segunemine. Teatavasti iseloomustab üksikosa vormi suhteline homogeensus, aga tsüklilist vormi pigem kontrast seda moodustavate (ala)osade vahel. Monotematism kui retooriliselt kontrastsete muusikaliste üksuste ühtsus temaatilisel ja motiivilisel pinnal võimaldas need kaks printsiipi ühendada ja luua nähtuse, mida tänapäeval tuntakse kahedimensioonilise vormina (two-dimensional form): selle temaatiliselt kontrastseid lõike võib ühelt poolt vaadelda kui (sonaadi)tsüklit, teiselt poolt aga kui üheosalise vormi (tavaliselt sonaadivormi) alaosasid.

Enamasti avaldub kahedimensiooniline vorm üheosalise teosena, mille krestomaatiliseks näiteks on Liszti h-moll klaverisonaat: kirjutatud sonaadivormis, kuid selle alaosi või nende vahele lisatud vormilisi interpolatsioone võib ühtlasi mõista ka sonaaditsükli osadena. Ent kahedimensiooniline vorm võib avalduda ka mitmeosalise vormina. Sellises vormis on teose osad küll sonaaditsüklile omaselt kontrastsed, kuid on lähtuvalt monotematismi printsiibist tuletatud samast temaatilisest algest. Veelgi enam, selline vorm moodustub sageli kahest karakteri mõttes suhteliselt kontrastsest teemade grupist A ja B, mis viiakse läbi vaheldumisi kõikides teost moodustavates osades: näiteks esimeses osas kõlavad A, B ja A, teises osas B, A ja B ning kolmandas osas taas A, B ja A (st et A funktsioneerib põhiteemana esimeses ja kolmandas ning sekundaarse teemana[1] teises osas, B aga põhiteemana teises ning sekundaarse teemana esimeses ja kolmandas osas). Detailsest keerukusest hoolimata on sellisele vormiprintsiibile võimalik taandada näiteks Liszti “Faust-sümfoonia”, mis on tsüklilise kahedimensioonilise vormi klassikaline näide.

[1] Kasutan siin neutraalset mõistet sekundaarne teema, mis võib viidata nii sonaadivormi kõrvalteemale, kolmeosalise vormi kontrastsele keskosale, mõnele rondo episoodile kui suhteliselt lõpetatud teemale ehk nn siseteemale (interior theme), menueti või scherzo trio osale jne.

Loe edasi Muusikast 4/2017