Muusika kui vaimukuse ja energia kontsentraat. Jaan Räätsaga tema pikast loomingulisest teekonnast


FOTO TÕNU TORMIS / ETMMi KOGUST

Evi Arujärv koostas kümme aastat tagasi, Jaan Räätsa 75. sünnipäeva puhul harukordse raamatu “Helilooja Jaan Rääts” (EMIK, 2008). Sellele väljaandele ei oskakski esialgu midagi lisada. Aeg on toonud juurde vaid mõned tema õpilased muusikaakadeemias ning eriti ta klaverimuusika rahvusvaheliselt tuntud interpreedid: juba ka varem Räätsa muusikat esitanud Jeroen Riemsdijk Hollandist (CDd: 10 sonaati, prelüüdid op. 33 ja op. 80) ja Lorenzo Meo Itaaliast (2. klaverikontserdi äsjane esitus New Yorgis, soolo- ja duoteosed paljudes maades), Nicolas Horvàth Prantsusmaalt, Michael Bulychev-Okser (USA), klaveriduo Anna Antonova – Victoria Merkulyeva (Itaalia) jt. Samas on aeg tuhmistanud mõned Jaan Räätsa kui Eesti heliloojate liidu kauaaegse esimehe ning Eesti TV muusikalise juhi algatused ja tegemised, mis väärivad meenutamist meie uue põlvkonna kultuuritegijatele. Nii heidamegi teeneka helilooja, kompositsiooniprofessori, kaugemale jäänud aastakümnete aktiivse muusikategelase ja muusikaelu juhtfiguuri Jaan Räätsaga pilgu tema pikale loomingulisele teekonnale.


Kas võid tagasi vaadates öelda – heliloominguga läbi elu?


Oma esimese pala “Valsi” klaverile kirjutasin kaheksa-aastasena, 76 aastat tagasi. Kui tervis lubab, loodan midagi oma loomingunimekirja veelgi lisada, kus praeguseks on kokku 128 oopusenumbriga (ja veel ka rida oopusenumbrita) teost peamiselt instrumentaalmuusika vallas. See “midagi” on tõenäoliselt klaverimuusika, kuhu näiteks Nicolas Horvàth ootab uut, üheteistkümnendat klaverisonaati. Alates 1995. aastast pole mitmed teosed Eestis veel kõlanudki, kuna need on ainult välismuusikute repertuaaris. Esimese välisartistina innustas mind kitarrist Boris Björn Bagger. 2004. aastal mängis Austria Ringhäälingu saalis mu 7. klaveritriot Eisenstadti Haydni trio. Seitsmekümne viiesena kirjutasin samale triole ja USA Marylandi sümfooniaorkestrile kontserdi op. 127, mis sai esiettekande Marylandi vabaõhulaval. Minu autorikontsertidel Annapolise linnahallis, kui Marylandis oli minu muusika päev, ja hiljem Washingtonis, kõlasid Haydni trio esituses minu triod.


Kammermuusika on mulle alati meeltmööda, eriti veel siis, kui saab katsetada ebatavalise mitmese koosseisuga: mida keerulisem ülesanne ja suurem koosseis, seda põnevam on niisuguse teosega tegelda. Huvi on mul ka siinsete parimate interpreetidega olnud vastastikune ja koostöö tihe. Mitmeid esiettekandeid on teinud Kalle Randalu, hea on olnud koostöö duoga Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske, ka Matti Reimanni, Ada Kuuseoksa, Lauri Väinmaa ja Rein Rannapiga. Orbiidile on ilmunud noored, nagu Johan Randvere, klaveritrio koosseisus Robert Traksmann, Rasmus Andreas Raide ja Marcel Johannes Kits, ning mitmed teised. Eesti ja välismuusikuid, kellega olen koostööd teinud, on väga palju.


Millal otsustasid, et sinust saab helilooja?


Igal ajal mängib suurt rolli soodus juhus. Algul mul küll sellist plaani polnud, et heliloojaks õppida, mis sest, et olin juba midagi kirjutanud ja lootsin seda veel edasigi teha. Heliloojate liidust sõitis Tartusse üks komisjon talente otsima. Ma näitasin neile oma kuueosalist klaveritsüklit “Pildid pioneerilaagrist”, mille olin kirjutanud aasta enne keskkooli lõpetamist. Mängisin selle ise ette ja see meeldis neile väga. Kes seal komisjonis olid, mu meelest kindlasti Boris Kõrver ja Harri Kõrvits. Nemad tegid siis kirja konservatooriumi rektorile Eugen Kapile, et mind võetaks vastu. Nii oli just Kõrvits neid, kes minu Tartust Tallinna “õngitses”. Tema pojapoeg Tõnu Kõrvits oli aga nüüd minu õpilane muusikaakadeemias, tore ja andekas poiss.


Ma lõpetasin Tartus praeguses Treffneri gümnaasiumis keskkooli, olin selle kõrval olnud nii lastemuusikakoolis kui Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve klaveriõpilane. Lõpetasin 1952. aastal keskkooli hõbemedaliga ja mul oli plaan minna hoopiski Moskva ülikooli füüsikat õppima. Aga kuna need soovitused olid olemas, tulingi Tallinna. Mind võeti vastu 1952. aastal kahele erialale: eeskätt klaver ning kõrvalainena kompositsioon. Bruno Lukk oli minu klaveriõpetaja ja Mart Saar kompositsiooniprofessor. Hiljem läksin Heino Elleri juurde üle ja umbes aasta pärast sisseastumist loobusin klaverierialast, kuna mul polnud korterit ega klaverit – elasin ühiselamus, kus samuti klaver puudus.


Tulid oma 1. sümfooniaga (1957) eesti muusikasse ühena noorematest, olid siis alles 26-aastane.


See oli minu konservatooriumi lõputöö ning Roman Matsov juhatas selle esiettekannet Estonias. Professor Eller oli näinud vaid sümfoonia esimest osa, edasine valmis mul omal käel. Sügisel võeti mind heliloojate liidu liikmeks. Esimene sümfoonia kandis oopusenumbrit 3, sest konservatooriumis olin õpiaastatel kirjutanud kolmeosalise keelpillikvarteti op. 1 (1956) ning kaks kontsertiinot viiulile ja orkestrile op. 2 (1957).


Sinu 2. sümfoonia (esialgne variant aastast 1958) sai kolm aastakümmet hiljem uue redaktsiooni, 1959. aastal lõpetasid juba nii 3. kui ka 4. sümfoonia. Harukordne loominguline viljakus – kolme aasta jooksul neli sümfooniat! 4. sümfoonia alapealkirjaga “Kosmiline” sai küll tähelepanu ka väljaspool Eestit, aga kriitikatki kompartei tähtsaimas häälekandjas Pravda 1960. aasta veebruaris. Teost oli tutvustatud üleliidulisel heliloojate liidu pleenumil “Muusika ja kaasaeg” Moskvas, misjärel Dmitri Kabalevski kirjutas, et noorel heliloojal on külluslik fantaasia ja laitmatu tehnika, aga sümfoonias puuduvat “nõukogude inimese” kajastus, nii vajalik toonasele kaasajale ...


Läksid siiski oma teed edasi, hoolimata kriitikast siin koduski, vastu tulemata tollaste keskmise ja vanema põlvkonna heliloojate ja kriitikute harjumustele ning maitsele. Aga sinu poolel seisis kindlalt meie muusikute tollane noor põlvkond, sealhulgas teised meie uuendusmeelsed heliloojad Eino Tamberg, Arvo Pärt, Veljo Tormis ja Kuldar Sink, keskmisest põlvkonnast oli tugevaks toetajaks muusikateadlane Ofelia Tuisk.


Ka Eestiga mõneti seotud Aram Hatšaturjan, Dmitri Šostakovitš ja Mstislav Rostropovitš olid ikka meie ajal tõelised iidolid. Rostropovitš huvitus ka minu 7. sümfooniast, kui Neeme Järvi selle esiettekannet ERSOga ette valmistas. Olen talle pühendanud oma tšellokontserdi 1977. aastal. Aga Šostakovitši esimesel autoriõhtul Estonias olin tema kvinteti esitusel lehekeeraja, kui meister ise istus ansambli koosseisus klaveri taga. Olin suur Šostakovitši fänn ja kuna ma seda teost juba hästi tundsin, polnud mul muret, et kui pilgu kõrvale pööran, kaotan järje. Ma jälgisin eriti tema silmi, ta ei vaadanud nooti, see oli lihtsalt kohusetundlikult tal ees – harukordne elamus ja mälestus!