Muusika kui vaimukuse ja energia kontsentraat. Jaan Räätsaga tema pikast loomingulisest teekonnast

 

Evi Arujärv koostas kümme aastat tagasi, Jaan Räätsa 75. sünnipäeva puhul harukordse raamatu “Helilooja Jaan Rääts” (EMIK, 2008). Sellele väljaandele ei oskakski esialgu midagi lisada. Aeg on toonud juurde vaid mõned tema õpilased muusikaakadeemias ning eriti ta klaverimuusika rahvusvaheliselt tuntud interpreedid: juba ka varem Räätsa muusikat esitanud Jeroen Riemsdijk Hollandist (CDd: 10 sonaati, prelüüdid op. 33 ja op. 80) ja Lorenzo Meo Itaaliast (2. klaverikontserdi äsjane esitus New Yorgis, soolo- ja duoteosed paljudes maades), Nicolas Horvàth Prantsusmaalt, Michael Bulychev-Okser (USA), klaveriduo Anna Antonova – Victoria Merkulyeva (Itaalia) jt. Samas on aeg tuhmistanud mõned Jaan Räätsa kui Eesti heliloojate liidu kauaaegse esimehe ning Eesti TV muusikalise juhi algatused ja tegemised, mis väärivad meenutamist meie uue põlvkonna kultuuritegijatele. Nii heidamegi teeneka helilooja, kompositsiooniprofessori, kaugemale jäänud aastakümnete aktiivse muusikategelase ja muusikaelu juhtfiguuri Jaan Räätsaga pilgu tema pikale loomingulisele teekonnale.

 

Kas võid tagasi vaadates öelda – heliloominguga läbi elu?

 

Oma esimese pala “Valsi” klaverile kirjutasin kaheksa-aastasena, 76 aastat tagasi. Kui tervis lubab, loodan midagi oma loomingunimekirja veelgi lisada, kus praeguseks on kokku 128 oopusenumbriga (ja veel ka rida oopusenumbrita) teost peamiselt instrumentaalmuusika vallas. See “midagi” on tõenäoliselt klaverimuusika, kuhu näiteks Nicolas Horvàth ootab uut, üheteistkümnendat klaverisonaati. Alates 1995. aastast pole mitmed teosed Eestis veel kõlanudki, kuna need on ainult välismuusikute repertuaaris. Esimese välisartistina innustas mind kitarrist Boris Björn Bagger. 2004. aastal mängis Austria Ringhäälingu saalis mu 7. klaveritriot Eisenstadti Haydni trio. Seitsmekümne viiesena kirjutasin samale triole ja USA Marylandi sümfooniaorkestrile kontserdi op. 127, mis sai esiettekande Marylandi vabaõhulaval. Minu autorikontsertidel Annapolise linnahallis, kui Marylandis oli minu muusika päev, ja hiljem Washingtonis, kõlasid Haydni trio esituses minu triod.

 

Kammermuusika on mulle alati meeltmööda, eriti veel siis, kui saab katsetada ebatavalise mitmese koosseisuga: mida keerulisem ülesanne ja suurem koosseis, seda põnevam on niisuguse teosega tegelda. Huvi on mul ka siinsete parimate interpreetidega olnud vastastikune ja koostöö tihe. Mitmeid esiettekandeid on teinud Kalle Randalu, hea on olnud koostöö duoga Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske, ka Matti Reimanni, Ada Kuuseoksa, Lauri Väinmaa ja Rein Rannapiga. Orbiidile on ilmunud noored, nagu Johan Randvere, klaveritrio koosseisus Robert Traksmann, Rasmus Andreas Raide ja Marcel Johannes Kits, ning mitmed teised. Eesti ja välismuusikuid, kellega olen koostööd teinud, on väga palju.

 

Millal otsustasid, et sinust saab helilooja?

 

Igal ajal mängib suurt rolli soodus juhus. Algul mul küll sellist plaani polnud, et heliloojaks õppida, mis sest, et olin juba midagi kirjutanud ja lootsin seda veel edasigi teha. Heliloojate liidust sõitis Tartusse üks komisjon talente otsima. Ma näitasin neile oma kuueosalist klaveritsüklit “Pildid pioneerilaagrist”, mille olin kirjutanud aasta enne keskkooli lõpetamist. Mängisin selle ise ette ja see meeldis neile väga. Kes seal komisjonis olid, mu meelest kindlasti Boris Kõrver ja Harri Kõrvits. Nemad tegid siis kirja konservatooriumi rektorile Eugen Kapile, et mind võetaks vastu. Nii oli just Kõrvits neid, kes minu Tartust Tallinna “õngitses”. Tema pojapoeg Tõnu Kõrvits oli aga nüüd minu õpilane muusikaakadeemias, tore ja andekas poiss.

 

Ma lõpetasin Tartus praeguses Treffneri gümnaasiumis keskkooli, olin selle kõrval olnud nii lastemuusikakoolis kui Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve klaveriõpilane. Lõpetasin 1952. aastal keskkooli hõbemedaliga ja mul oli plaan minna hoopiski Moskva ülikooli füüsikat õppima. Aga kuna need soovitused olid olemas, tulingi Tallinna. Mind võeti vastu 1952. aastal kahele erialale: eeskätt klaver ning kõrvalainena kompositsioon. Bruno Lukk oli minu klaveriõpetaja ja Mart Saar kompositsiooniprofessor. Hiljem läksin Heino Elleri juurde üle ja umbes aasta pärast sisseastumist loobusin klaverierialast, kuna mul polnud korterit ega klaverit – elasin ühiselamus, kus samuti klaver puudus.

 

Tulid oma 1. sümfooniaga (1957) eesti muusikasse ühena noorematest, olid siis alles 26-aastane.

 

See oli minu konservatooriumi lõputöö ning Roman Matsov juhatas selle esiettekannet Estonias. Professor Eller oli näinud vaid sümfoonia esimest osa, edasine valmis mul omal käel. Sügisel võeti mind heliloojate liidu liikmeks. Esimene sümfoonia kandis oopusenumbrit 3, sest konservatooriumis olin õpiaastatel kirjutanud kolmeosalise keelpillikvarteti op. 1 (1956) ning kaks kontsertiinot viiulile ja orkestrile op. 2 (1957).

 

Sinu 2. sümfoonia (esialgne variant aastast 1958) sai kolm aastakümmet hiljem uue redaktsiooni, 1959. aastal lõpetasid juba nii 3. kui ka 4. sümfoonia. Harukordne loominguline viljakus – kolme aasta jooksul neli sümfooniat! 4. sümfoonia alapealkirjaga “Kosmiline” sai küll tähelepanu ka väljaspool Eestit, aga kriitikatki kompartei tähtsaimas häälekandjas Pravda 1960. aasta veebruaris. Teost oli tutvustatud üleliidulisel heliloojate liidu pleenumil “Muusika ja kaasaeg” Moskvas, misjärel Dmitri Kabalevski kirjutas, et noorel heliloojal on külluslik fantaasia ja laitmatu tehnika, aga sümfoonias puuduvat “nõukogude inimese” kajastus, nii vajalik toonasele kaasajale  ...

 

Läksid siiski oma teed edasi, hoolimata kriitikast siin koduski, vastu tulemata tollaste keskmise ja vanema põlvkonna heliloojate ja kriitikute harjumustele ning maitsele. Aga sinu poolel seisis kindlalt meie muusikute tollane noor põlvkond, sealhulgas teised meie uuendusmeelsed heliloojad Eino Tamberg, Arvo Pärt, Veljo Tormis ja Kuldar Sink, keskmisest põlvkonnast oli tugevaks toetajaks muusikateadlane Ofelia Tuisk.

 

Ka Eestiga mõneti seotud Aram Hatšaturjan, Dmitri Šostakovitš ja Mstislav Rostropovitš olid ikka meie ajal tõelised iidolid. Rostropovitš huvitus ka minu 7. sümfooniast, kui Neeme Järvi selle esiettekannet ERSOga ette valmistas. Olen talle pühendanud oma tšellokontserdi 1977. aastal. Aga Šostakovitši esimesel autoriõhtul Estonias olin tema kvinteti esitusel lehekeeraja, kui meister ise istus ansambli koosseisus klaveri taga. Olin suur Šostakovitši fänn ja kuna ma seda teost juba hästi tundsin, polnud mul muret, et kui pilgu kõrvale pööran, kaotan järje. Ma jälgisin eriti tema silmi, ta ei vaadanud nooti, see oli lihtsalt kohusetundlikult tal ees – harukordne elamus ja mälestus!

 

Teeme lühipeatuse ka sinu tööl Eesti Raadios ja Televisioonis.

 

Eesti Raadiosse sain helirežissööriks juba üliõpilasena. Esimesena kutsus mind sinna Eino Tamberg ning soovituse andis Eugen Kapp. Raadios töötas toonmeistrina mitmeid heliloojaid, sest neil oli selleks tööks kõrva. Lindistasin küll estraadi- ja sümfooniaorkestrit ning paljusid soliste, vahel puhkpilliorkestreidki. Parimad mälestused on mul Georg Otsast, kes oli alati kokkulepitud kellaajal kohal, ja kunagi ei kurtnud, nagu paljud teised lauljad, et ta “hääl pole täna korras”. Ta oli ka valmis katsetama, et õiget ja paremat kõlapilti saada. Mõnedki lauljad panid aga kõrva kinni, et ei kuuleks klaverit laulu “segamas”. Lindistasime ka hommikvõimlemiste muusikat, mäletan, kuidas seal mängis-improviseeris Gennadi Podelski, üks meie kõigi aegade andekamaid muusikuid. Tegime ju ka otseülekandeid Estonia kontserdisaalist ja Estonia teatrist, mis oli väga huvitav.

 

Eesti Raadiosse sai Jaan Rääts helirežissööriks juba üliõpilasena. FOTO TMMi KOGUST

 

Kui lindistamist polnud, sain ma raadiomaja vaikuses muusikat kirjutada. Minu enda teoseid salvestas aga tavaliselt Arvo Pärt. Nii oli ka 3. sümfooniaga, kus koos Arvoga kirjutasime enne öö läbi mu sümfoonia partiisid välja. Seda sümfooniat mängiti 1963. aastal juba ka Poolas ning Eri Klas juhatas seda Taanis Aarhusis.

 

Pidin raadiotööst loobuma siis, kui Eesti Televisioon otsis muusikajuhti ja ma läksin sinna. Hakkasin hoolitsema selle eest, et muusika osakaal televisioonis suureneks. Koos heliloojate liiduga panime käima “Õhtud Heliloojate Majas”, see oli telesaadete sari, kus kõlas ainult uuslooming. Festivalist Eesti muusika päevad sai selle loomulik jätk kontserdisaalides. Tegime teisigi telesarju eesti uue muusika tutvustamiseks, nagu “Muusikaelu”, “In C”, “ERSO stuudiotund”, “Kontserdistuudio”, ka “Horoskoop”, “Entel-tentel” jt. Need kõik polnud ju minu ideed, oli ka teisi tegijaid ja mõtete andjaid, nagu Eesti muusika päevade puhul kindlasti ka Raimo Kangro. Töö televisioonis lõppes, kui mind valiti heliloojate liidu esimeheks. Läksin sinna ametisse ja pidin selle tõttu vahepeal loobuma ka pedagoogitööst konservatooriumis.

 

Sinu “Kontserdist kammerorkestrile” (1961) on saanud mitte üksnes sinu enda üks populaarsemaid teoseid, vaid ka üks enim mängitud oopusi kogu eesti muusikas. Õigupoolest olidki esimene, kes viis Eesti muusika laia maailma.

 

Meil oli just asutatud Eesti Raadio kammerorkester ning raadios töötades ja seda orkestrit lindistades tahtsin kohe hetke ära kasutada, kirjutasin neile kontserdi. Esiettekande tegi Neeme Järvi 17. detsembril 1961 Tartu ülikooli aulas, 21. detsembril kõlas teos Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Juhtumisi viibis sellal läbisõidul siin ka helilooja Aram Hatšaturjan ja Boris Kõrver tutvustas talle meie “kuuma teemana” selle kontserdi lindistust. Temperamentsele Hatšaturjanile meeldis teos väga ning ta palus saata selle Moskva kammerorkestrile (MKO) ja Rudolf Baršaile. Hatšaturjan tegi ka Moskvas minu teosele suurt reklaami. Hatšaturjani särav muusikatunnetus oli omakorda mõjutanud mind, sest mängisin korduvalt ja imetlesin tema muusikat balletile “Gajane”.

 

Baršai võttiski kontserdi kohe oma repertuaari. 1962. aastal kõlas “Kontsert kammerorkestrile” esmakordselt Moskvas, 1963. aastal Leningradis. Jaanuari lõpus 1963 tegi MKO selle Euroopa esiettekande oma kontserdireisil Pariisis Champs Elysées’ teatris, sama aasta 17. oktoobril mängisid nad seda esmakordselt Inglismaal Londoni Royal Festival Hallis ning selsamal kuul sündis ka kontserdi USA esiettekanne New Yorgis Carnegie Hallis, ja nii menukana, et viimast osa tuli publiku nõudmisel korrata. Kõik need esmaesitused 1963. aastal tegi Moskva kammerorkester Baršai juhatusel.

 

 

Loe edasi Muusikast 4/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload