Hõrk Armeenia metal-pianism – täiesti võimalik!

Armeeniast maailmalavadele – isikupärane ja juurtetruu Tigran Hamasyan. FOTO ALLABOUTJAZZ.COM

Tigran Hamasyanist räägitakse lihtsustatult kui jazzpianistist, ent selle sildi taga on helilooja, kes kasutab oma loomingus Armeenia rahvamuusikat, hipsterlikke elektroonilisi kõlasid, dubstep’ilikke käike, vaimulikku koorimuusikat ning elemente metal’ist ja rockist. Tema pianistlik mängustiil on mõjutatud barokilikust tantsulisusest ja polüfooniast, XIX sajandi virtuoossest matšopianismist ning õrnadest impressionistlikest kõlaideaalidest. Erinevate ajastute ja stiilide virvarri seob ühtlaselt läbiv melanhoolne dramaturgiline liin, mis tekitab tugeva terviku. Sellise kirjelduse peale tahaks kohe hüüda: jazz is dead! Õnneks ...

Hamasyan on ise ka tõdenud, et pole kindel, kas ta sooviks olla jazzmuusik sellisel moel, nagu enamik inimesi ette kujutada tahaks. Ta on oma helikeelt teadlikult lihvinud ning vältinud bebopilikke klišeesid, kuigi võiks kahtlemata ka ainuüksi nende abil vaimustavaid kuulamiselamusi pakkuda. Hamasyani eklektiline helikeel ei kõla tehislikult, sest erinevate traditsioonide ja kultuuriruumide sees olemine on tema jaoks loomulik elulaad.

Teekond Armeenia rahvamuusika lätetele

Lapsena kuulas Hamasyan isa plaadikogust leitud Led Zeppelini, Black Sabbathit ja Queeni ning unistas trash metal-bändis kitarri mängimisest. Kuna Armeenia oli osa Nõukogude Liidust, sai ka väike Tigran sarnaselt paljude eestlastega karmi ja tugeva hariduse klassikalise klaveri alal. Ta soovitab noortel jazzpianistidel tegelda eelkõige Chopini ja Bachiga. Jazzmuusikaga hakkas ta tegelema üheksa-aastaselt ning teismelisena esines ta kohaliku bigbändi vokaalsolistina.

Umbes samas eluetapis otsustas ta eirata jazzi mängimisele esitatavaid ootus ning võttis kasutusele Armeenia rahvamuusika. Tema idee oli improviseerida rahvaviiside põhjal, kuid raskus seisnes selles, et Armeenia rahvamuusika on modaalne ning ilma akordijärgnevuseta. Algas huvitav protsess – harmoniseerimata kujul esitatavate meloodiate harmoniseerimine.

“Rahvamuusika on suurim eneseväljenduse vorm. Kui tahad tänapäeval olla muusik, on vaja näida lahe või eriline. Aga minevikus võis muusik olla igaüks. Iga tegu ja tseremoonia oli muusikaga rikastatud. Jälgisid, kuidas naised võid tegid ning seda saatis laul. Läksid Armeenia maapiirkondadesse ja nägid inimesi spontaanselt laulmas. See on võrratu. Justkui muusika sünd.”

Loe edasi Muusikast 4/2017