_page-0001.jpg)
Simon Steen-Andersen (s 1976)
Berliinis tegutsev helilooja, interpreet ja installatsioonikunstnik.
Õppinud kompositsiooni 1998–2006 Aarhusis, Freiburgis, Buenos Aireses ja Kopenhaagenis. Alates 2008 Aarhusi muusikaakadeemia kompositsioonipedagoog.
Oli 2016. aasta sügisel rahvusvahelise nüüdismuusika festivali “AFEKT” üks nimiheliloojaid ja viibis ühtlasi Eestis.
“AFEKTil” äratas suurt tähelepanu tema multimediaalne klaverikontsert, mis kõlas ERSO, pianist Nicolas Hodgesi ja dirigent Michael Wendebergi esituses.
Hiljuti korraldati küsitlus, et välja selgitada XXI sajandi olulisemad teosed. Selle järgi on Steen-Anderseni klaverikontsert teostest teisel kohal ning ta ise heliloojatest samuti teisel kohal. Selle küsitluse kohta saab lugeda juba järgmisest Muusikast.
Ühel jaanuarikuu õhtul vestlesin ajakirja Muusika palvel Simon Steen-Anderseniga (s 1976), Euroopa noorema põlvkonna ühe nimekama heliloojaga, kelle muusikat tutvustas Eesti publikule mullune multimediaalsele instrumentaalteatrile keskendunud rahvusvaheline nüüdismuusika festival “AFEKT”. Avatud, heatahtlik, lummavalt siniste silmadega ja pikakasvuline taanlane võttis mind vastu oma stuudios Berliinis. Sisenedes ootasin uudishimuga, et mulle vaatavad vastu kõikvõimalikud muusikainstrumendid ning veidrad pooleliolevad helitekitavad konstruktsioonid. Minu pettumuseks aga oli stuudio askeetlikult lage: instrumentidest oli seal ainult tšello ning ühe seina ääres maas seisis helipuldi peal kaks golfipalli. Minu lohutamiseks sõnas Simon, et need golfipallid võivad tegelikult vahel tantsima hakata ... vähemalt ooperis “Buenos Aires”.
Olen sinu loominguga tuttav olnud juba mõnedki aastad ning minu meelest on sinu muusika fookus suuresti pillimängu füüsilisel küljel ja interpreedi lavaloleku rõhutamisel. Samuti on paralleele kujutava kunsti ning draamaga, mitte küll klassikalise teatri mõttes, ent siiski. Võiks öelda, et see asub muusika, kujutava kunsti ja etenduskunsti ristumispunktis. Kas olen sinu loomingut nii mõistes sellest õigesti aru saanud ning kuidas see kõik alguse sai?
Alguse sai kõik ikkagi muusikast. Keskendusin algul pillimängu kaudu väljenduvale energiale ja interpreedi füüsilisele kohalolekule laval, kuna jõudsin lihtsalt äratundmisele, et tahan, et laval toimuv oleks äärmiselt energiline ja et “pandaks täiega”, samal kombel nagu võibolla kirjeldaksin mõne rock’n’roll’i grupi etteastet.
Algul keskendusin helile, kuid sain ruttu aru, et elusas esituses ei saa visuaalset ja helilist aspekti eraldada. Liigutused ja interpreedi lavaline kohalolek on sageli miski, mille kaudu tajume helilist tulemust energilise ja intensiivsena. Silmaga nähtav oli vahel tähtsamgi kui kõrvaga kuuldav – näiteks keelpillikvarteti esinemisel poognate alt kampolipahvakuid tõusmas nähes. See ei ole näitlemine, see pole teeseldud draama, see on tõeliselt energiline ja intensiivne mängimine, hõõrdumine poogna jõhvide ja pillikeele vahel on tõesti tugev ...
Ja mida edasi, seda rohkem keskendusin liigutustele, mitte enam ainult nende gesturaalsele energiale ja intensiivsusele, vaid kui millelegi, millel on ka iseseisev koreograafiline väärtus, nähes muusika esitamist multimediaalse etendusena.
Mulle tundub, et vahel paned liigutusi oma teostesse ka lihtsalt naljapärast, liigutusi liigutuste pärast?
Seda küll, kuid mulle meeldib, kui mul on nn muusikaline vabandus. (Naerab.)
Kui juba kogeme muusikat heli ja liikumise orgaanilise sulamina, siis saame vahel teha muusikas ka teisi asju, mis heli ei tekita, jäädes siiski samasse kogemuslikku seisundisse. Muusika kuulamine on nii ehk naa eriline seisund, ning kui viibime selles, võime vahel teosesse lisada ka muid elemente, näiteks liigutusi või visuaale, kuid kui me ei saa muusika kuulamise seisundist täielikult eemalduda, siis on vaja “muusikalist vabandust”.
Missugune on sinu muusikaline taust? Ning kas oled huvi tundnud ka muude kehalisusega seotud kunstialade, näiteks tantsu vastu?
Ma olen skandinaavlasele omaselt oma kehateadlikkuses suhteliselt piiratud, tantsu vastu ei ole ma erilist huvi tundnud. Musitseerimine sai alguse lihtsalt mõne pilliga maha istudes, enam-vähem teades, kuidas seda mängida, ilma et keegi oleks mulle mingeid kindlaid viise õpetanud. Näiteks võtsin kitarri kätte või istusin oma tädi juures klaveri taha ja panin noote üksteise järgi ritta seni, kuni need täitsid teatud ajavahemiku – see oligi siis minu heliteos. Kuigi ma ei teadnud siis komponeerimisest midagi, ei seda, kuidas seda, mida ma mänginud olin, kirja panna, ega seda, miks mulle see, mis ma just mänginud olin, meeldis. Klaveril nende väikeste lugude loomine oli minu jaoks sama, mis legodega mängimine. Mulle meeldisid legod väga, kuid mu tädi juures neid ei olnud. Niisiis mängisin selle asemel klaveril nootidega, ehitasin nendest losse.
Oli sul seda tehes ka tugevaid visuaalseid assotsiatsioone, nägid sa neid noote kujutluses kuidagi eriliselt?
Ei, ma lihtsalt proovisin erinevaid variante, jätsin mõningaid juppe meelde ... ja ehitasin tasapisi nagu maja või lossi ...
Kui vana sa võisid siis olla?
Umbes kaheksa-aastane.
Millist muusikat su peres kuulati? Kas keegi mängis ka mõnda pilli?
Mu ema kuulas palju biitleid, Creami, Jimi Hendrixit, Mozartit ja Bachi.
Kuidas sa muusikaõpinguteni jõudsid?
Mängisin mõnda aega bändides ja tegin ka oma muusikat, mõtlemata eriti sellele, kas keegi teine kusagil ka midagi sarnast teeb, kuid samas teades, et mu oma looming bändile ei sobiks. See oli ikka veel teatud määral mäng ja ma ei muretsenud eriti selle pärast, kuhu nišši see paigutuks, kuigi võtsin asja siis juba üsna tõsiselt. Kuid ma ei teadnud midagi sellest, et maailmas on olemas ka meie kaasaegsed heliloojad.
Siis oli mul veel Amiga 500, üks esimesi odavamaid koduarvuteid, see oli hilistel kaheksakümnendatel, ning mul oli ka üks esimesi tavatarbijale saada olevaid sämplereid. Nendega tegin siis 4-kanalilisi 8-bitiseid kompositsioone. Sain sämpleid ka disketile salvestada ja sõpradega jagada. Olime kolm muusikahuvilist sõpra ja meil olid võistlused, et kes suudab kõige veidrama, hullumeelsema kompositsiooni teha. (Naerab.)
Millalgi avastasin ka kaasaegse kompositsiooni ning proovisin kätt mõnele ansamblile kirjutades ja kompositsiooni töötubades osaledes – siis läks asi päris tõsiseks. Vahepeal tundsin huvi abstraktsete muusikaliste printsiipide vastu, kuid üsna kiiresti pöördusin oma algimpulsside juurde tagasi, nendeks olid siis rock’n’roll’i energia, kehalisus, lego ja arvutid – mänguline ja huumorimeelega lähenemine muusikale. Tahtsin teadlikult eemalduda kõigest, mis tundus liiga formaalne, samas otsisin midagi, mis oleks talitsematu, intensiivne ... ja lõbus.
Sa tundud olevat inimene, kellele meeldib kõiksugu seadeldisi konstrueerida, kes pidevalt millegi kallal nokitseb.
Siinkohal kirjeldab Simon pikalt ühte läbipaistvast peegelklaasist seadeldist, mille ta ise leiutas ja stuudios valmis ehitas ning mis võimaldab tal reaalajas füüsilises ruumis omamoodi animatsiooni luua.
Tundub, et lähened ka instrumentidele praktilisest küljest ja proovid kõik pilli peal järele, mida tahad kirjutada. Kas suudaksid kõike seda ka mängida, mida oled kirja pannud?
Arvan, et suudaksin, kuid mul pole aega ega enesedistsipliini, et seda kõike reaalselt tegema õppida. Kasutan pille lihtsalt selleks, et saada kätte mängimise füüsiline tunnetus, vahel ka selleks, et koreograafilisi võtteid proovida. Mu lähenemine on jah väga praktiline, kuid samas on partituuri kirjutamine äärmiselt abstraktne tegevus. Kuid mulle meeldib see duaalsus, ma arvan, et mind ei rahuldaks lihtsalt abstraktse partituuriga töötamine ilma reaalsete instrumentidega kokku puutumata. See protsess käib mul niimoodi siksakis. Ja isegi rohkem veel siksakis näiteks sellise teose puhul nagu “Run Time Error”. (Tegemist on videoinstallatsioon-performance’iga, mille ettevalmistamise käigus peab helilooja esinemiskohas leiduvatest materjalidest ehitama heli tekitavaid seadeldisi ning mille partituuriks ongi helilooja konstrueeritud set-up.)
Loe edasi Muusikast 4/2017