Raamat kui helisev elu

Hele-Mai Poobus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet”

Toimetaja Margot Visnap, kujundaja Enno Piir.

Kirjastus Hea Lugu, 2016, 216 lk.

Kuulus laulja Fjodor Šaljapin olevat kord ütelnud Maksim Gorkile: “Sinust jäävad alatiseks järele raamatud, kuid kellele mina veel vajalik olen, kui mu hääl on vaikinud?” Õnneks on Šaljapini häält salvestatud heliplaatidele ja tema raamatud “Lehekülgi minu elust” ning “Mask ja hing” avavad suure kunstniku loomingu tagamaid. Kuid kirjaniku ja laulja loomingu kontakt lugejate või kuulajatega erineb diametraalselt. Iga etendus või kontsert sünnib vahetus kontaktis saaliga just siin ja praegu, midagi parandada või muuta pole võimalik.

Anu Kaal on laulnud Estonia laval 30 aastat. Alates 1994. aastast on tema elu sisuks olnud pedagoogiline tegevus, aktiivne kaasalöömine Estonia seltsi ja Eesti teatriliidu ettevõtmistes ning rõõmu tundmine vanaema rollist. Ta on endiselt nii vaimselt kui füüsiliselt suurepärases vormis, ikka elurõõmus ja abivalmis. Laulmas me teda enam ei kuule. “Lahkusin teatrist õigel ajal, valutu see polnud, aga ma arvan, et see oli õige.” Nii ütleb peategelane ise ilmunud raamatus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet”, mille on koostanud tema õpilane Hele-Mai Poobus.

Kuna mul on olnud võimalus näha selle võluva lauljatari teatriteed algusest peale paljude aastate vältel, muu hulgas ka enda lavastuste peategelasena, siis võin tunnistada, et raamat annab Anu olemust edasi väga usutavalt ja tõetruult. See ei ole tagasivaade tuntud solisti ja Nõukogude Liidu rahvakunstniku kõrgest kellatornist, vaid siiras tänu oma õpetajatele alates muusikakoolist kuni La Scala stuudioni ning kõikidele kaasteelistele koorilaulja garderoobist peale.

Kuninganna regaalid olid tema seljakotis kindlasti olemas. Mitte igal noorel üliõpilasel pole julgust ja valmisolekut ootamatult lavale astuda Öökuninganna üliraskes osas Mozarti ooperis “Võluflööt”. Konservatooriumi diplomitööd – Gilda Verdi ooperis “Rigoletto” – esitades oli Anu juba täieõiguslik Estonia solist.

Meenutades tema häälele kõige lähedasemaid osi Donizetti ooperites “Lucia di Lammermoor”, “Rügemendi tütar” ja “Armujook”, saame täpse ülevaate ka kahe Verdi ooperirolli küpsemisest, kus materjali vastupanu ületamine nõudis juba tunduvalt suuremat pingutust. Need olid Luisa ooperis “Luisa Miller” ja Violetta ooperis “Traviata”. Just Violettat on Anu Kaal laulnud üle saja korra ning astunud sellega publiku ette paljudes teisteski ooperiteatrites peale Estonia.

Anu on üks vähestest lauljannadest, kes lisaks Lucia keeruka rolli esitamisele on käinud laval ka Pipi Pikksukana, läbinud suuskadel Keila maratoni ning roninud alpinistina Elbrusel.

Seda raamatut on kerge lugeda. See pani mu südames helisema ka väga konkreetsed stseenid ühest või teisest etendusest kauges minevikus.

Enesest mõista on nende kaante vahel kirjas veel tema tegevus kontserdilavadel ja pedagoogina, sõna saavad nii mõnedki tema kolleegid. Ainult tema sünniaega sellest raamatust ei leia. Jääb kehtima inglaste ütlus daamide vanuse kohta – üle kahekümne (over twenty), mis Anu puhul ongi väga sobilik.