Vladimir Alumäe rektorina


Vladimir Alumäe.

Tänavu 6. aprillil möödub 100 aastat meie ühe väljapaistvama viiuldaja ja pedagoogi, Tallinna riikliku konservatooriumi pikaaegse rektori Vladimir Alumäe sünnist. Alumäe lõpetas Tallinna konservatooriumi 1937. aastal professor Johannes Paulseni juures ning täiendas end 1938–1939 Londonis Carl Fleschi juhendamisel. Osales Brüsselis Eugène Ysaÿe nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil.


Teise maailmasõja ajal oli Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite solist. Aastatel 1937–1979 töötas Alumäe Tallinna konservatooriumis viiuliõppejõuna. Tema õpilaste hulka kuuluvad Endel Lippus, Harald Aasa, Mare Teearu, Tiiu Peäske, Urmas Vulp ja mitmed teised Eesti muusikaloos olulised muusikud. Aastatel 1944–1948 ja 1964–1970 oli Vladimir Alumäe Tallinna riikliku konservatooriumi rektor. Viiuldajana esines ta aktiivselt kõikjal Nõukogude Liidus ja välisriikides, oli ENSV Riikliku Filharmoonia liige. 1982. aastal pälvis ta postuumselt Eesti NSV muusika aastapreemia.

Artikli autor Jüri Plink on pedagoogikateadlane, pikaaegne Tallinna konservatooriumi (praegune EMTA) õppejõud, 1983–1987 interpretatsiooniteaduskonna dekaan, 1987–1991 konservatooriumi prorektor ning aastatel 1963–1968 ja 1987–1991 Tallinna muusikakeskkooli direktor.


Kuidas kujutada isiksust ja tema vaimsust, kelle haare ulatub esimesest Eesti vabariigist nõukogude aja paradoksideni ning kandub uude sajandisse tema õpilaste õpilastes?

Vladimir Alumäe oli seotud Tallinna konservatooriumiga 50 aastat. Algul õpilasena (1929–1937), siis professor Johannes Paulseni soovitusel tema assistendina ja 1939. aastast juba korralise õppejõuna. Hilisem kauaaegne kolleeg Herbert Laan oli see, kes aitas Alumäed konservatooriumi astumisel: “1929. aasta kevadel tuli minu juurde käharpäine kukepükstes poiss ja avaldas soovi, et aitaksin teda konservatooriumi sisseastumiseks valmistada ... Poisil oli juba teatud mänguoskust, ta oli erk ja kiire taibuga, silmatorkavalt võimekas. Temaga oli huvitav töötada.” (Sirp ja Vasar, 20. IV 1979) Kümne aastaga kujunes “kukepükstes” õpilasest tunnustatud viiuldaja ja professor Paulseni kui eesti rahvusliku viiuldajate koolkonna rajaja mantlipärija konservatooriumis. Professor Paulsen oli töötanud konservatooriumis alates selle loomisest 1919. aastal. Tema kahekümne aasta töö tulemused jõudsid kõrgpunkti just professori 60 aasta juubeli eel 1939. aastal. Professor Paulseni viiulikooli eesmärgiks oli ilus viiulimäng ja nõudeks puhas intonatsioon, rütmilisus ja hingestatus. Ta oskas intuitiivselt leida igale õpilasele sobiva pillimänguasendi, töörežiimi ja repertuaari. (I. Rannap, lk 14) Tema käe all sai tuule tiibadesse sülem noori andekaid viiuldajaid: Hubert Aumere ja tema õde Zelia Aumere-Uhke, Carmen Prii, Vladimir Alumäe, Villem Õunapuu, Evald Turgan, imelaps Evi Liivak. Tuntuks said ka Rudolf Milli, Herbert Laan, Jossif Šagal, Roman Matsov, Eduard Poolakene jt. Rahvusliku viiulikoolkonna jätkajateks pedagoogidena sõjajärgses Eestis said neist Herbert Laan, Vladimir Alumäe, Evald Turgan ja Eduard Poolakene.

Vladimir Alumäe süsteemne mõtlemine pidi varem või hiljem viima teda konservatooriumi kui tervikliku õppeasutuse probleemideni. Tallinna konservatoorium oli oma ülesehituselt jäänud sarnaseks peterburi konservatooriumi struktuuriga, samuti olid õppekavad vananenud. Arengut piirasid ka ranged majanduslikud ettekirjutused. Aastaid ahistas õppetööd ruumikitsikus. Nii pidi professor Paulsen 1938. aastal osa tunde andma Suur-Karja tänaval asuvas korteris, mis oli klassiks võrdlemisi ebasobiv. (Topman, lk 33)

Alumäe kolleegidega konservatooriumist. Vasakult: Eugen Kapp, Artur Vahter ja Villem Reimann.

1940. aasta juunisündmused tõid haridussüsteemi ja muusikaharidusse põhjalikke ümberkorraldusi. Palju suurem tundide maht nõukogude muusikakoolis ja konservatooriumis võimaldas kutsuda uusi õppejõude. (Lippus, lk 22–26) Neid ümberkorraldusi asus 1940. aastal ellu viima direktori kohusetäitja Riho Päts. Kahjuks sai ta sel ametipostil olla vaid kolm kuud, 1940. aasta 9. augustist 3. novembrini. Ootamatu ja mõistetamatu oli tundmatu klaveriõpetaja Ksenia Aisenstadti määramine uueks direktori kohusetäitjaks. Ilmselt tundus ta varsti sobimatu ka kõrgemalseisvatele organitele, kuna tema “tähelend” lõppes õige pea. Kuid oma ametiaja viimase käskkirjaga likvideeris ta konservatooriumist oreliklassi, mis taastati alles 1958. aastal.

1. veebruarist 1941 määrati Tallinna riikliku konservatooriumi direktoriks tollal vaid 23-aastane Vladimir Alumäe. Kahtlemata oli direktoriamet sel hetkel noorele mehele eneseteostuseks ahvatlev väljakutse. Viiulimäng oli tema põhitegevus kogu elu, ometi vajas Alumäe vaimne haare ja mõtlemise süsteemsus midagi rohkemat. Olgu selle kinnituseks üks tõik tema elust: “1939. aasta sügisel käänas viiuldaja elutee korraks tehnika valdkonda – ta astus Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia fakulteeti. Tagantjärele näib see samm saatusest juhituna, sest seal, oma esimesel ja ainsal tehnikumisemestril tutvus Vladimir Alumäe Tamara Davõdovskajaga, kellega ta abiellus 1940. aasta detsembris.” (I. Rannap, lk 57)

Arvatavasti pidas Vladimir Alumäe konservatooriumi arenguvõimalusi neis uutes tingimustes, uute õppejõududega ja ühistööle lootes väga perspektiivikaks. Konservatooriumis oli nüüd kaks teaduskonda: kompositsioon, muusikateooria ja muusikaajalugu ning ettekandekunst (interpretatsioon). Endised osakonnad asendusid kateedritega:

  • kompositsioon, muusikateooria, muusikaajalugu – juhataja Heino Eller;

  • muusika juhtimine – Tuudur Vettik;

  • klaver, orel – Bruno Lukk;

  • keelpillid ja puhkpillid – Adolf Vedro, Julius Vaks;

  • laul – Aleksander Arder, Arno Niitof;

  • marksismi-leninismi põhialused – Vladimir Müürsepp.

Alumäe määras esimese teaduskonna dekaaniks Karl Leichteri ja teise dekaaniks Gustav Ernesaksa. Reformi eesmärk oli muuta konservatoorium muusikaõpingute kõrgeimaks astmeks. Selleks lahutati eel- ja keskkursus ülemisest astmest ja tekkis kolmeastmeline õppeasutuste süsteem: lastemuusikakool, keskastme muusikakool ja kõrgeima astmena konservatoorium. Alumise astme nimeks sai Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv muusikakool, kuid tegelik lahutus võttis aega veel 16 aastat ja jõudis lõpule 1954. aastal, mil lastemuusikakool ja muusikakool said ametlikult oma direktorid Ellen Kansa ja Heino Rannapi.


Kui kõrgkooli struktuuri muutus võttis nii palju aega, siis õppetöö sisu muutmine oli veel pikaldasem. Taustasüsteemina toimis kindlasti asjaolu, et Alumäel oli nõukogude võimu usaldus. Tema isa Aleksander Janson (eestistatult Alumäe) oli kooliõpetajana vallandatud kui töölisliikumise tegelane, kes kuulus Eesti Asutavasse Kogusse ja hiljem ka Riigikogusse (1923). Sammu poliitikasse võisid mõjutada ka isa vangla-aastad (1928–1933), mil emal tuli üksi kasvatada kolme poega. (I. Rannap, lk 49) Ajakirjanduses olid Alumäe kohta käibel järgmised väljendid: iseloomu kindlus, tasakaalukus, suur energia, praktiline meel, tugev algatusvõime, realistlik mõtlemisviis. (Sirp ja Vasar, 1. II 1941) Huvitav on fakt, mis iseloomustab Alumäe ettenägelikkust. Nimetus “muusika-keskkool” eksisteerib konservatooriumi reformimise tekstides juba1941. aastal. (Sirp ja Vasar, 4. II 1941).

Vahepeal tuli peale Teine maailmasõda. Koos nõukogude sõjaväkke kutsutute ja evakueeritutega läks NSVL tagalasse ka osa Tallinna konservatooriumi õppejõude. “Kõigil neil raskeil aastail keerlesid Alumäe mõtted igal vabal hetkel uue konservatooriumi loomise ümber, sealjuures teadmata, et senine, küll sobimatult väike hoone hävis sõja ajal. V. Alumäe lausa pakatas plaanidest: näiteks kavatses ta luua igasse vabariigi linna s