• Jüri Plink

Vladimir Alumäe rektorina


Tänavu 6. aprillil möödub 100 aastat meie ühe väljapaistvama viiuldaja ja pedagoogi, Tallinna riikliku konservatooriumi pikaaegse rektori Vladimir Alumäe sünnist. Alumäe lõpetas Tallinna konservatooriumi 1937. aastal professor Johannes Paulseni juures ning täiendas end 1938–1939 Londonis Carl Fleschi juhendamisel. Osales Brüsselis Eugène Ysaÿe nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil.


Teise maailmasõja ajal oli Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite solist. Aastatel 1937–1979 töötas Alumäe Tallinna konservatooriumis viiuliõppejõuna. Tema õpilaste hulka kuuluvad Endel Lippus, Harald Aasa, Mare Teearu, Tiiu Peäske, Urmas Vulp ja mitmed teised Eesti muusikaloos olulised muusikud. Aastatel 1944–1948 ja 1964–1970 oli Vladimir Alumäe Tallinna riikliku konservatooriumi rektor. Viiuldajana esines ta aktiivselt kõikjal Nõukogude Liidus ja välisriikides, oli ENSV Riikliku Filharmoonia liige. 1982. aastal pälvis ta postuumselt Eesti NSV muusika aastapreemia.

Artikli autor Jüri Plink on pedagoogikateadlane, pikaaegne Tallinna konservatooriumi (praegune EMTA) õppejõud, 1983–1987 interpretatsiooniteaduskonna dekaan, 1987–1991 konservatooriumi prorektor ning aastatel 1963–1968 ja 1987–1991 Tallinna muusikakeskkooli direktor.


Kuidas kujutada isiksust ja tema vaimsust, kelle haare ulatub esimesest Eesti vabariigist nõukogude aja paradoksideni ning kandub uude sajandisse tema õpilaste õpilastes?

Vladimir Alumäe oli seotud Tallinna konservatooriumiga 50 aastat. Algul õpilasena (1929–1937), siis professor Johannes Paulseni soovitusel tema assistendina ja 1939. aastast juba korralise õppejõuna. Hilisem kauaaegne kolleeg Herbert Laan oli see, kes aitas Alumäed konservatooriumi astumisel: “1929. aasta kevadel tuli minu juurde käharpäine kukepükstes poiss ja avaldas soovi, et aitaksin teda konservatooriumi sisseastumiseks valmistada ... Poisil oli juba teatud mänguoskust, ta oli erk ja kiire taibuga, silmatorkavalt võimekas. Temaga oli huvitav töötada.” (Sirp ja Vasar, 20. IV 1979) Kümne aastaga kujunes “kukepükstes” õpilasest tunnustatud viiuldaja ja professor Paulseni kui eesti rahvusliku viiuldajate koolkonna rajaja mantlipärija konservatooriumis. Professor Paulsen oli töötanud konservatooriumis alates selle loomisest 1919. aastal. Tema kahekümne aasta töö tulemused jõudsid kõrgpunkti just professori 60 aasta juubeli eel 1939. aastal. Professor Paulseni viiulikooli eesmärgiks oli ilus viiulimäng ja nõudeks puhas intonatsioon, rütmilisus ja hingestatus. Ta oskas intuitiivselt leida igale õpilasele sobiva pillimänguasendi, töörežiimi ja repertuaari. (I. Rannap, lk 14) Tema käe all sai tuule tiibadesse sülem noori andekaid viiuldajaid: Hubert Aumere ja tema õde Zelia Aumere-Uhke, Carmen Prii, Vladimir Alumäe, Villem Õunapuu, Evald Turgan, imelaps Evi Liivak. Tuntuks said ka Rudolf Milli, Herbert Laan, Jossif Šagal, Roman Matsov, Eduard Poolakene jt. Rahvusliku viiulikoolkonna jätkajateks pedagoogidena sõjajärgses Eestis said neist Herbert Laan, Vladimir Alumäe, Evald Turgan ja Eduard Poolakene.

Vladimir Alumäe süsteemne mõtlemine pidi varem või hiljem viima teda konservatooriumi kui tervikliku õppeasutuse probleemideni. Tallinna konservatoorium oli oma ülesehituselt jäänud sarnaseks peterburi konservatooriumi struktuuriga, samuti olid õppekavad vananenud. Arengut piirasid ka ranged majanduslikud ettekirjutused. Aastaid ahistas õppetööd ruumikitsikus. Nii pidi professor Paulsen 1938. aastal osa tunde andma Suur-Karja tänaval asuvas korteris, mis oli klassiks võrdlemisi ebasobiv. (Topman, lk 33)

Alumäe kolleegidega konservatooriumist. Vasakult: Eugen Kapp, Artur Vahter ja Villem Reimann.

1940. aasta juunisündmused tõid haridussüsteemi ja muusikaharidusse põhjalikke ümberkorraldusi. Palju suurem tundide maht nõukogude muusikakoolis ja konservatooriumis võimaldas kutsuda uusi õppejõude. (Lippus, lk 22–26) Neid ümberkorraldusi asus 1940. aastal ellu viima direktori kohusetäitja Riho Päts. Kahjuks sai ta sel ametipostil olla vaid kolm kuud, 1940. aasta 9. augustist 3. novembrini. Ootamatu ja mõistetamatu oli tundmatu klaveriõpetaja Ksenia Aisenstadti määramine uueks direktori kohusetäitjaks. Ilmselt tundus ta varsti sobimatu ka kõrgemalseisvatele organitele, kuna tema “tähelend” lõppes õige pea. Kuid oma ametiaja viimase käskkirjaga likvideeris ta konservatooriumist oreliklassi, mis taastati alles 1958. aastal.

1. veebruarist 1941 määrati Tallinna riikliku konservatooriumi direktoriks tollal vaid 23-aastane Vladimir Alumäe. Kahtlemata oli direktoriamet sel hetkel noorele mehele eneseteostuseks ahvatlev väljakutse. Viiulimäng oli tema põhitegevus kogu elu, ometi vajas Alumäe vaimne haare ja mõtlemise süsteemsus midagi rohkemat. Olgu selle kinnituseks üks tõik tema elust: “1939. aasta sügisel käänas viiuldaja elutee korraks tehnika valdkonda – ta astus Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia fakulteeti. Tagantjärele näib see samm saatusest juhituna, sest seal, oma esimesel ja ainsal tehnikumisemestril tutvus Vladimir Alumäe Tamara Davõdovskajaga, kellega ta abiellus 1940. aasta detsembris.” (I. Rannap, lk 57)

Arvatavasti pidas Vladimir Alumäe konservatooriumi arenguvõimalusi neis uutes tingimustes, uute õppejõududega ja ühistööle lootes väga perspektiivikaks. Konservatooriumis oli nüüd kaks teaduskonda: kompositsioon, muusikateooria ja muusikaajalugu ning ettekandekunst (interpretatsioon). Endised osakonnad asendusid kateedritega:

  • kompositsioon, muusikateooria, muusikaajalugu – juhataja Heino Eller;

  • muusika juhtimine – Tuudur Vettik;

  • klaver, orel – Bruno Lukk;

  • keelpillid ja puhkpillid – Adolf Vedro, Julius Vaks;

  • laul – Aleksander Arder, Arno Niitof;

  • marksismi-leninismi põhialused – Vladimir Müürsepp.

Alumäe määras esimese teaduskonna dekaaniks Karl Leichteri ja teise dekaaniks Gustav Ernesaksa. Reformi eesmärk oli muuta konservatoorium muusikaõpingute kõrgeimaks astmeks. Selleks lahutati eel- ja keskkursus ülemisest astmest ja tekkis kolmeastmeline õppeasutuste süsteem: lastemuusikakool, keskastme muusikakool ja kõrgeima astmena konservatoorium. Alumise astme nimeks sai Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv muusikakool, kuid tegelik lahutus võttis aega veel 16 aastat ja jõudis lõpule 1954. aastal, mil lastemuusikakool ja muusikakool said ametlikult oma direktorid Ellen Kansa ja Heino Rannapi.


Kui kõrgkooli struktuuri muutus võttis nii palju aega, siis õppetöö sisu muutmine oli veel pikaldasem. Taustasüsteemina toimis kindlasti asjaolu, et Alumäel oli nõukogude võimu usaldus. Tema isa Aleksander Janson (eestistatult Alumäe) oli kooliõpetajana vallandatud kui töölisliikumise tegelane, kes kuulus Eesti Asutavasse Kogusse ja hiljem ka Riigikogusse (1923). Sammu poliitikasse võisid mõjutada ka isa vangla-aastad (1928–1933), mil emal tuli üksi kasvatada kolme poega. (I. Rannap, lk 49) Ajakirjanduses olid Alumäe kohta käibel järgmised väljendid: iseloomu kindlus, tasakaalukus, suur energia, praktiline meel, tugev algatusvõime, realistlik mõtlemisviis. (Sirp ja Vasar, 1. II 1941) Huvitav on fakt, mis iseloomustab Alumäe ettenägelikkust. Nimetus “muusika-keskkool” eksisteerib konservatooriumi reformimise tekstides juba1941. aastal. (Sirp ja Vasar, 4. II 1941).

Vahepeal tuli peale Teine maailmasõda. Koos nõukogude sõjaväkke kutsutute ja evakueeritutega läks NSVL tagalasse ka osa Tallinna konservatooriumi õppejõude. “Kõigil neil raskeil aastail keerlesid Alumäe mõtted igal vabal hetkel uue konservatooriumi loomise ümber, sealjuures teadmata, et senine, küll sobimatult väike hoone hävis sõja ajal. V. Alumäe lausa pakatas plaanidest: näiteks kavatses ta luua igasse vabariigi linna sümfooniaorkestri, katta kogu Eestimaa lastemuusikakoolide tiheda võrguga! Lõpuks saabus igatsetud päev, mil vaenlastest vabanenud sünnimaa võttis vastu oma tulihingelise, tegutsemisnäljas poja.” (I. Rannap, lk 66)

Veel Leningradis olles esitas Alumäe kirja ENSV Kunstide Valitsuse juhatajale Johannes Semperile Tallinna riikliku konservatooriumi uue eelarve kohta. Kuna õppeasutuse hoone oli sõja ajal poolenisti hävinud, sai konservatooriumi ajutiseks asukohaks Karl Marxi (hiljem Suvorovi, nüüdne Kaarli puiestee) kortermaja. Juba paari päeva pärast tuli “ülevalt poolt” ka korraldus alustada kohe konservatooriumi uue hoone projekteerimist ja vastavalt kunstide valitsuse 1945. aasta kapitaalehituse plaani projektile ehitus lõpule viia 1948. aastal. Siit sai alguse Alumäe lõputu võitlus konservatooriumi uue maja eest, mis kestis 22 aastat ja mille vältel valmis kümmekond varianti, lahendamaks muusikakõrgkooli ruumikitsikust.


Samas tuli lahendada konservatooriumi igapäevaseid majandusprobleeme – pillid, noodid, aknaklaasid jne, leida õpilased ja koguda kokku alles olevad õppejõud. 1945. aastal said professoriteks Alumäe, Ernesaks, Lepnurm ja Bruno Lukk ning kinnitati varasemad professoritiitlid Artur Lembale, Cyrillus Kreegile, Mart Saarele ja August Topmanile. 1947. aastal said professoritiitli veel Eugen Kapp, Bernhard Lukk, Tiit Kuusik ja Tuudur Vettik. Üliraskeks muutus elu pärast ÜK(b)P keskkomitee otsust 10. veebruaril 1948, mille põhjal hakati otsima “kodanlikku natsionalismi”, “formalismi” ja “dekadentsi” ka muusikas. Konservatooriumis tuli vabastada töölt “ideoloogiliselt” mittesobivad õppejõud Rudolf Palm, Vardo Holm, Salme Krull ja Johannes Kappel. Repressioonide laine kestis 1948–1953 ja lõppes Stalini surmaga. Sel ajajärgul olid konservatooriumist sunnitud lahkuma Aurora Semper, Made Päts, Hugo Lepnurm, Karl Leichter, Cyrillius Kreek, Evald Laanpere, Enn Võrk ja August Topman. Arreteeriti Riho Päts, Tuudur Vettik ja Alfred Karindi. Need rasked ajad, repressioonid, vangistused, vaimne rusutus mõjusid ka Alumäele, kes oli oma loomult tundlik ülekohtu suhtes ja inimsaatuste osas kaastundlik. Alates 1955. aastast osa endisi õppejõude rehabiliteeriti (Karl Leichter, Alfred Karindi, Tuudur Vettik, Riho Päts, Hugo Lepnurm). Taas tekkis võimalus orelit õppida.

1961. aastal täitus üks Alumäe unistusi, kui TRK juures avati Tallinna muusikakeskkool. Olin siis veel üliõpilane. Olime kogunenud maestra Heljo Sepa koju tema sünnipäeva tähistama, kui sinna saabus ka Alumäe, kes rõõmust särades teatas, et Moskvas kinnitati otsus avada Eestis muusikakeskkool. Siis selgitas ta pikemalt uue kooli olemust, taotlusi ja korraldust. Moskva luba avas ka palgafondi õpetajate palkadeks – enne oli kaks ja pool kuud töötatud lihtsalt entusiasmist. Toona ma ei teadnud, et Alumäe oli muusikakeskkooli ideed kandnud endas 20 aastat ning hakkas seda nüüd, uue sula hakul, ellu viima. Mõttekaaslasena oli ta kaasa haaranud sama energilise ja entusiastliku aldimängija ja koorijuhi Ülo Bergmanni, kes oli sisuliselt kooli asutaja ja juhataja. Võttes kätte raamatu “Tallinna Muusikakeskkool 50” pean vajalikuks õgvendada paari väidet, mis ei vasta tõele. Esiteks, TMKK esimene direktor ei ole ametlikult ja sisuliselt kunagi olnud Eugen Kapp (asutamiskäskkirjas on kirjas – panna TMKK juhtimine ülesandeks konservatooriumi rektoraadile, mitte rektorile); teiseks, Eugen Kapp pole kunagi TMKKd juhtinud, kuna idee kandja ja vaimne isa oli siiski Vladimir Alumäe ja esimene koolijuhataja Ülo Bergmann. Neil aegadel ei vastanud paberil olev alati tegelikkusele ja seetõttu kulgevad ebatõesed faktid ühest raamatust teise.

See, et TMKK oli TRKga ühistes ruumides, tähendas koolile väga palju. Erialaõpetajateks olid põhiliselt TRK õppejõud, algõpetuses töötasid nende õppejõudude õpilased, kes olid “samast puust” – tekkis loomulik järjepidevus ja erialane kontroll kontsertidel.

1964/65. õppeaasta oli kontservatooriumile murranguline:

  • TRK rektoriks sai järjekordselt Vladimir Alumäe;

  • TMKK sai iseseisvaks õppeasutuseks, milles oli sel ajal kaheksa klassi 157 õpilasega;

  • TMKKs avati ettevalmistusklass 213 mudilasega, mida juhendas Elsa Rikandi;TMKKs av

  • Rektor Alumäe võitluse tulemusena taastati Tallinna Riikliku Konservatooriumi nimetus (vahepeal oli see muudetud ENSV Riiklikuks Muusika- ja Teatrikunsti Instituudiks ning TRK sellega tehtud madalama järgu kõrgkooliks, mille ülesanne oleks olnud vaid pedagoogilist kaadrit ette valmistada).

“Kuumad kuuekümnendad” tõid elevust ka tudengite ellu: puhkes õitsele õppetöövälise ÜTÜ (üliõpilaste teadusliku ühingu) tegevus ja kontaktid Baltimaade konservatooriumidega. Kõike seda uut hingust hakkas aga takistama kohutav ruumipuudus. Me töötasime ikka veel kakskümmend aastat tagasi saadud kortermajas, aga õppurite arv oli kahekordistunud! Olles ise otsinud ajutisi ruume TMKKle, suutsin mõista rektor Alumäe raskusi võitluses ruumide eest ja kurnavat vastuseisu sellele. (Kord pöördusin ministeeriumis keskeriõppeasutuste osakonna juhataja poole, et taotleda TMKKle ajutisi ruume kalandustehnikumilt Tõnismäel. Tuli otsekohene vastus: “Kulla noormees, ilma kalata te ei jela, ilma muusikata kjüll.”)

Alumäe tunnis.

Senine koostöö konservatooriumi ja TMKK vahel oli väga viljakas, mistõttu olime täielikus üksmeeles, et TMKK peab jääma konservatooriumiga ühistesse ruumidesse. Arutanud läbi rohkem kui kümmekond ruumivarianti Tallinna linnas, jäi 1968. aastaks sõelale kaks: kõrval asuv ja peatselt vabanev EKP Keskkomitee hoone tollasel Võidu (nüüd Vabaduse) väljakul või internaatkooli neli hoonet Vabaduse pst 128/130. Viimase kasuks kallutas otsustama konservatooriumi ja TMKK ühiselamu vajadus. Lõpptulemusena kolis TMKK 1969/70. õppeaastaks Kivimäele ja konservatoorium järgnes 1971. aastal, pärast remonditööde lõppu.

Alumäe olemust inimesena on tabavalt kirjeldanud Johannes Jürisson (A. Pung, lk 42): “Samas ruumis (prorektor Paul Karbiga) istus ka rektor Vladimir Alumäe. Tema oli küll rohkem kontrastidega mees, kord kirus vihaselt olusid, sealsamas rääkis anekdoote, lastes heal tujul välja paista. Alati oli tal kuhjaga probleeme, küll viiulimängu, muusikaelu korralduse, küll õppeasutuse kohta. Võiks arvata, et noid jagas ta omamasti isikutega, nagu see rektorile sünnis. Hoopiski mitte. Mulle näis, et ta ei teinudki vahet professori ja üliõpilase vahel. [---] Saime teada, et ta on ka represseeritud alluvate kaitseks julgelt välja astunud, seda ajal, mil kõik olid nõus süüdistatu vastu üksmeelselt kätt tõstma, et oma nahka päästa. Alumäe julgus imponeeris. Meie silmis oli ta kangelane.” Eriti tegusalt toimis Alumäe oma sõprade abistamisel. Nii tõi ta sõjaajal oma õpilase Roman Matsovi, kes oli Leningradi blokaadist pääsenud, paremast käest haavatuna Jaroslavli Eesti kunstiansamblite orkestri dirigendiks. Gustav Ernesaksa haigestumisel Jaroslavlis oli Alumäe ainuke, keda Ernesaks usaldas sõidul Moskvasse saatjaks võtta. (J. Semper, lk 299). Pärast sõda päästis Alumäe rektorina surmasuust ja pani uuesti klaverit mängima Heljo Sepa (“Kodumaine viis”, lk 109,114 –115). Teist korda TRK direktor olles paigutas ta vaatamata konservatooriumi “katastroofilisele olukorrale ruumide osas” Suvorovi pst 3 õpperuumidesse elama professor Topmani ja dotsent Väriku perekonna seoses nende väljatõstmisega senisest korterist. (M. Topman, lk 52) Kui Elsa ja Harri Rikandi pääsesid rehabiliteerituna Siberist, leidis ta neile samasse majja keldritoa.

Lõpetuseks tahan veel osutada professor Kuno Arengu tähelepanekule, kui ta meenutas Vladimir Alumäed ja Heljo Seppa: “Nad olid Vladimir Alumäega väga sarnase mõttelaadiga inimesed. Olen mitu korda Alumäega vestelnud: nad mõlemad vaatasid pilguga tulevikku. Võib öelda, et nad olid idealistid, kes ei suutnud oma n-ö ulmelist nägemust viia täielikult praktikasse, aga tegid ära väga palju.”

Alumäe võis oma liiga sirgete ütlemistega sageli pahandada partei juhtkonda. Ta oli väga julge ja enesekindla inimesena parteile ebamugav ja ilmselt võeti ta sellepärast ka kohalt maha. (“Kodumaine viis”, lk 177) See juhtus 1970. aasta suvel. Alumäe oli Moskvas konkursi žüriis ja konservatooriumis oli järjekordne nõukogu koosolek, mida juhatas prorektor Paul Karp. Paar minutit enne koosoleku algust helises telefon ja Karp palus kohalolijatelt vaikust. Kuulanud lõpuni, pöördus ta täielikus vaikuses meie poole ja ütles murtult, et helistati EKP keskkomiteest ja teatati, et Vladimir Alumäe on rektori kohalt taandatud. Asemele tuli Viktor Gurjev. Kahjuks katkes Vladimir Alumäe võitlejatee 12 aastat enne vabaduse saabumist ja 20 aastat enne konservatooriumi uue hoone valmimist.

KASUTATUD KIRJANDUS

  • “Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”. Koostaja Iren Lill. TEA, 2012.

  • Urve Lippus, “Muutuste kümnend. EV Tallinna Konservatooriumi lõpp ja TRK algus”. EMTA, 2011.

  • Monika Topman, “Mõnda möödunust. Eesti Muusikaakadeemia 80”. EMTA, 1999.

  • Ines Rannap, “Meie interpreete. Vladimir Alumäe, Herbert Laan, August Karjus, Evald Turgan”. Eesti Raamat, 1989.

  • “Tallinna Riiklik Konservatoorium 70”. Koostaja Andres Pung. Eesti Raamat, 1989.

  • Johannes Semper, “Päevaraamatud”. Ilmamaa, 2013.

  • “Kunstiansamblid Suure Isamaasõja päevil. Mälestuskogumik Eesti NSV Kunstiansamblite tegevusest”. Koostaja H. Einas. Tallinn, 1963.

  • Kaarel Ird, “Lehekülgi kirja panemata jäänud päevikust”. Käsikiri, 1963 (KIRMUS).

  • “Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest”. Koostaja Heino Rannap. Tänapäev, 2009.

  • Seppo Zetterberg, “Eesti ajalugu”. Tänapäev, 2010.

Ilmunud Muusikas 4/2017