Kuulates oma sisemist häält. Intervjuu pianist Nicolas Horvàthiga


FOTO charlesgriffin.net

Prantsuse pianisti Nicolas Horvàthi (s 1977) nimi on meie tähelepanelikumale muusikahuvilisele kindlasti juba silma jäänud. Tegemist on väga omanäolise ja ehk pisut ebatavalise pianistiga, kelle kontsertide formaadid ja repertuaar on haruldased.

Horvàth on õppinud Pariisi muusikakõrgkoolis École Normale de Musique ja on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, nt Luigi Nono konkurss (Torino), Franz Liszti konkurss (Jaapan) ja Aleksandr Skrjabini konkurss (Pariis). Oma kiires ja sisutihedas elus peab Horvàth kõige muu kõrvalt tähtsaks eesti muusika tutvustamist maailmas. Ta on ka tänavuste Eesti muusika päevade külaline ja toob 9. aprillil kell 13 Eesti Raadio 1. stuudios kuulajate ette kava “Hommage: Jaan Rääts”. Pianist on kokku pannud põneva läbilõike sel aastal 85. sünnipäeva tähistava maestro klaveriloomingust, sekka kõlab pühendusteoseid Räätsa käe all kompositsiooni õppinud heliloojailt.

Palun rääkige oma hiljutisest debüüdist Pariisi filharmoonia suures saalis.

Nicolas Horvàth: See on pisut hullumeelne projekt, mille ideed olin juba kaua mõttes kandnud. Kontserdil oli kavas kogu Philip Glassi klaverilooming – 12 tundi muusikat kella seitsmest õhtul seitsmeni hommikul, täiesti ilma pausideta. See tähendab, et mängin ühe teose teise järel ja pole aplause lugude vahel. Lõpetuseks, nagu igal kontserdil, võib mängida lisapalu. Pariisi filharmoonia on kõige tähtsam kontserdisaal Prantsusmaal ja üks tähtsamaid Euroopas. Publik aplodeeris mulle püsti seistes. Mängisin üheksa lisapala. Esimeseks esitasin Jaan Räätsa “Raadio 4”, mida mängisin kaks korda kiiremas tempos, nii et sellest sai tõeliselt virtuoosne pala. Publiku reaktsioon Räätsa palale oli hämmastavalt soe. Lisaks juhtus midagi väga imelist: kaheksanda lisapala järel ei teadnud ma enam, mida mängida (olin tegelikult ette valmistanud ainult ühe lisapala) ja küsisin publikult, mida nad tahaksid kuulda. Ja saalist kostis, et veel seda eesti lugu. Nii esitasingi uuesti lõppu Räätsa “Raadio 4”. Publik aplodeeris vaimustunult. Arvan, et niisugune reaktsioon saab tulla ainult siis, kui esitada seda teost vähem akadeemiliselt.

Siit justkui järelduks, et Pariisi filharmoonias võiks samasugune kontsert toimuda Jaan Räätsa klaverimuusikast ... Kas tema muusika vääriks teie meelest rohkem tähelepanu?

Leian tõesti, et Räätsa muusika väärib palju suuremat tähelepanu! Üks põhilisi probleeme Räätsa klaverimuusikaga on seotud tema n-ö ametliku staatusega. Me kõik teame, et kui meilt soovitakse mõne austatud ja ametliku tähelepanu all oleva helilooja teost, mängime seda aukartuses ja väga akadeemiliselt – ehk väga igavalt. Tempo ei liigu terve osa jooksul kübetki ja kõik noodid on võrdsed, kui kuskil on kirjas forte, mängitakse ühesuguses forte’s poolteist lehekülge jne. Selline esitusmaneer ei tööta ning muudab Räätsa muusika kahvatuks ja igavaks. On ainult üks pianist, kelle Räätsa esitust ma väga hindan ja selleks on Kalle Randalu.

Kuidas üldse jõudsite Eesti muusikani?

Mäletan väga eredalt päeva, mil puutusin esmakordselt kokku Eesti muusikaga. See oli ilmselt aastal 1999, kui kõndisin sisse FNAC plaadipoodi Salle Pleyeli lähistel. Poes käis juhuslikult klassikaplaadi esitlus, milleks oli Arvo Pärdi “Tabula rasa”. See teos on nii ilus, et tundsin seda kuulates, kuidas aeg peatus. Istusin maha ja kuulasin ära terve plaadi, samal ajal oma elu üle mediteerides. Sellest ajast olen suur Pärdi muusika austaja. Kurb, et ta pole klaverile kuigi palju kirjutanud. Sealt algas ka minu suur uudishimu Eesti muusika vastu.

Tõsisemalt ja järjepidevalt olen Eesti muusikat oma kontsertidel mänginud aastast 2011. Kui nägin esmakordselt Räätsa käsikirju, sattusin kohe vaimustusse – sain aru, et see on väga kõrge

kvaliteediga muusika. Tundsin, et hoian käes aaret ega suutnud aru saada, miks seda muusikat

ei mängita. Justkui üks minusugune pianist oleks avastanud Prokofjevi ... Minu Jaan Räätsa

muusikaga seonduvad tunded on alati olnud väga intensiivsed ja vaimustavad. Ma isegi ei vääri au mängida nii kõrgetasemelist muusikat! Selline au peaks osaks saama hoopis Jevgeni Kissinile, Arkadi Volodosile või Maurizio Pollinile, mitte Nicolas Horvàthile.

Põhjus, miks ma mängin palju Eesti muusikat, on puhtalt selles, et olen sellega saavutanud suurt edu. Positiivset vastukaja on tulnud nii publikult kui ka kriitikutelt. Tahan Eesti muusikat propageerida, kuna leian, et see on geniaalne, ja loodan, et nii mängitakse seda ehk rohkem ka mujal maailmas.

Olete eriti palju mänginud just Räätsa teoseid, plaanis on salvestada kogu tema klaverilooming. Kuidas on Räätsa muusika puhul teie esitusstiili mõjutanud otsene koostöö heliloojaga ja varasemate salvestuste kuulamine?

Kui minna Jaan Räätsa kui üsna vaikse inimese juurde küsima, mis inspireeris teda üht või teist teost looma, võib saada lihtsa vastuse, et lood ei tule inspiratsioonist, vaid selline ongi helilooja elukutse – kirjutada muusikat. Mul õnnestus heliloojale ette mängida. Demonstreerisin talle, kuidas tema teos salvestustel enam-vähem kõlab ja kuidas seda minu arvates võiks mängida. Ma lasin tal valida erinevate variantide vahel, et näha, milline on autorile meelepär