_page-0001.jpg)
Pärt Uusberg on dirigendina ja eriti heliloojana üks keskseid nimesid Eesti koorimuusika uues õidepuhkemises pärast perioodi, mil skeptiliselt nenditi, et meie koorilaulumaal pole ei uut, amatööridele ja laiemale publikule mõistetavat ja jõukohast repertuaari, ega ka kollektiive, mis hoiaksid elus ja toidaksid Eesti laiapõhjalist kooriharrastust. Nüüd on pilt rõõmustavalt teine – noored koorid teevad suuri asju ja innustavad oma tegevusega uusi tulijaid. Taoliste kooride repertuaaris on Pärt Uusbergi muusikal kindel koht. Ja selle põhjused on ilmsed – Uusbergi muusika on heakõlaline ja tasakaalukas, eestipäraselt mõtlik, vahel raskemeelnegi, ning see toetub meie koorimuusika tugevale traditsioonile viisistada Eesti luuletajate tunde- ja looduslüürikat. Ta kasutab ka vaimulikke tekste, lähenedes neile vahel arvopärdilikult (atmosfääri, mitte helikeele mõttes) või Eric Whitacre’i moodi seisundeid ja muusikalise aja tardumist otsides.
Uusberg ei häbene olla tundeline. Tema muusikas ei ole sarkasmi või irooniat, nagu paljudes Tormise või Marguste koorilauludes. Ta ei soovi (või ei oska) kuhjata kokku keerulisi harmoonilis-vormilisi rägastikke, nagu on teinud paljud meie “instrumentaalse” mõtlemisega heliloojad. Enamik neil plaatidel leiduvatest koorilauludest ja orkestripaladest on kolme-nelja-minutilised ühe meeleolu piires motiivikordustega maalivad helipildid. Kui kaks plaati järjest läbi kuulata, jääb kõrva kujundite ja kompositsioonivõtete korduvkasutus. Väiksemas koguses, ideaalis ühe laulu kaupa kuulates seda probleemi ei ole ja siis tõuseb selgelt esile see “miski”, mis Uusbergi muusikas vaieldamatult leidub.
Kahe plaadi mõjuvaim teos on pooletunnine regilauludest ja vaimulikest rahvalauludest kompileeritud tsükkel “Õhtu ilu”, mis, olles küll käekirjalt erinev, ei jää oma endassemähkiva toime poolest palju alla Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikule”. On ilus ja ainuõige, et sada ja rohkem aastat tagasi alanud, Cyrillus Kreegi ja Mart Saare poolt palju hoogu saanud ning Veljo Tormise loominguga kulmineerunud rahvaviiside kasutamine koorimuusikas kestab ikka ja alati edasi.
Ülejäänud plaatidele sattunud lauludest-lugudest on väikevormid (teiseks erandiks filmilik, eleegiline kolmeosaline orkestritsükkel “Meeleolud Raplast”). Plaat “Õhtu ilu”, kus dirigeerib Uusberg ise, on komponeeritud sümmeetriliseks tervikuks, kus plaadiringi äärtes on vaimulikud teosed orkestriga ja ilma (sealhulgas kaks “Taaveti psalmi”) ja keskel kaks mainitud tsüklit.
Albumil “Luiged läevad” on reas lühemad koorilaulud, ulatuslikemate eranditena teosed “Udukoguja” ja “Ma hüüan Sind ...”, kus on kaasatud löökpille ja soliste. Neis palades on rohkem sonoristlikke otsinguid, mujal valdab pärtuusbergilik lihtsus. Lihtne lauluke “Olen kui linnuke ...” kõlab lausa nii, nagu see oleks loodud kolmveerand sajandit tagasi. Helilooja kasutab teostes Ehini, Visnapuu, Enno, Kareva, Runneli ja teiste luulet ning ilmselgelt on sõnaline impulss tema jaoks väga tähtis. Sõna ja heli kooskõlas sünnibki ridamisi kauneid hetki.
Mõlemad koorid, Uusbergi juhitud Head Ööd, Vend ning Ingrid Roose dirigeeritud Neidudekoor Kammerhääled kõlavad nooruslikult ja värskelt. Nad esitavad muusikat oma põlvkonna heliloojalt, kes on igas mõttes “kohal” meie uues kooriliikumises. Nii polegi ime, et mõlemalt plaadilt kumab indu ning ühtsust esitajate ja esitatava vahel.