Tallinna Filharmoonia hooaeg liigub selguse ja struktuursuse poole

02/03/2017

Läksin Tallinna Filharmoonia tänavusele hooajale vastu suurte ootustega, sest õhus on olnud uuenduste tuuli ning soovi muutusteks. Aastaid on kontserdiorganisatsiooni hooajad olnud võrdlemisi eklektilised. Nüüd on kunstiline juht Risto Joost ja direktor Margit Tohver-Aints astunud samme selguse ja struktuursuse poole.


Ilma hooaegu struktureerimata ning kontserte sarjadeks koondamata ei saa tänapäeval läbi ükski kontserdiorganisatsioon. Käesoleva hooaja sarjad on“Mozart ja Mahler”, “Noorte Filharmoonia”, “TKO kammermuusika” erinevate alapealkirjadega, näiteks “Brunchert”, “Kõikvõimas” jm, ning jätkuvad ka mitmel varasemal hooajal kavas olnud “Diplomaatilised noodid”, “Kirjanik ja džäss”, samuti džässiklubi formaati TAFF Club.

 

Täiesti uus on sarjadest “Mozarti ja Mahler”, millest sel hooajal on kavas neli kontserti. Kuulsin neist esimest, hooaja avakontserti. Kahjuks jäi käimata teisel, kus Mati Turi ja Martti Raide esitasid valiku Mozarti ja Mahleri kammerlaule. Avakontserdil tuli ettekandele Mozarti klaverikontsert c-moll KV 491 ja Mahleri 1. sümfoonia. Klaverikontserdis soleeris Tallinna Filharmoonia eelmisel hooajal uue Steinway avakontserdil esinenud viimase Tšaikovski konkursi laureaat Lucas Debargue. Välissolistid on üks parimaid võtteid, kuidas kontserte atraktiivsemaks muuta ning kindlasti oli hea mõte noor prantslane tagasi kutsuda, sest just tema oli selle konkursi kõige originaalsem ja rohkem kõmu tekitanud finalist. Mida aasta edasi, seda raskemaks võib tema kutsumine osutuda, kuna kontserdikalender muutub tal aina tihedamaks ning esinemiskohad prestiižsemaks. Võibolla ei tulnud Debargue’i reklaamides kasuks teda tutvustada väljendiga “supervirtuoos”, see ei vasta päriselt tema olemusele. Oma intervjuudes Aristotelest ja Hegelit tsiteeriv Debargue on pigem intellektuaal, avatult emotsionaalne ja väga tugeva omapäraga pianist, kuid puhtalt virtuoossust pole ta kunagi esiplaanile asetanud. Samas on ta loomulikult piisavalt tehniline – teisiti poleks ju võimalik jõuda maailma ühe raskeima klaverikonkursi finaali. Debargue mängis sama Mozarti dramaatilist c-moll klaverikontserti ka Tšaikovski konkursil, mis oli seal üks tema õnnestunumaid esitusi. Nagu Moskvas, nii oli ka Tallinnas tema esitus väga individuaalne. Leian, et selline mänguviis, kus teost nähakse nagu mingi “uue pilguga” on väga haarav, kuigi see ei pruugi alati “traditsioone” järgida. Tähelepanu pälvis pianisti oma kadents kontserdi esimeses osas. Noormees on varasemas elujärgus mänginud palju džässi ning tegeleb praegu aktiivselt ka komponeerimisega ning on mõningaid oma teoseid (tšellosonaat, trio) ka juba kontsertidel esitanud.

 

Sarja esimese Mahleriga, 1. sümfooniaga kammerorkestri seades oli äärmiselt huvitav tutvuda. Kõigepealt juba selleski mõttes, et kuidas ikkagi kõlavad Mahleri hiigelteosed seatuna väiksemale koosseisule. Orkestri esitus Risto Joosti juhatusel oli intensiivne ja inspireeritud, kuid mulle jäid siiski sisse vastuolulised tunded. Eks see ole individuaalne, aga ma ei ole kunagi olnud suur seadete austaja. On muidugi mitmeidki suurepäraseid (sageli heliloojate enda tehtud) seadeid – kasvõi Raveli või Rahmaninovi omad. Kuid praeguseks on kuuldud ainult üks sümfooniatest. Ehk järgmised kuulamised toovad ka veendumuse.


Väga tänuväärsena on Tallinna Filharmoonia tellinud hooajaks ka mõned uudisteosed Eesti heliloojatelt. Avakontserdil kõlas Tõnis Kaumanni “Surmatants”, lugu, mis oma olemuselt tundus olevat lähedane Jaan Räätsa omal ajal väga populaarse “Kontserdiga kammerorkestrile”.

Kahjuks pidin vahele jätma esimese kontserdi sarjast “TKO kammermuusika” – “Brunchert”. Seal esitasid Olga Voronova, Katrin Matveus, Helen Västrik, Yana Mägila, Mari Targo, Egert Leinsaar, Karin Sarv, Villu Vihermäe ja Jüri Lepp nüüdisaegsemat muusikat ning ka Jüri Lepa oma teose “Kahekõne”. Olin kohal aga sarja teisel kontserdihommikul 5. veebruaril, kui Johann Sebastian ja Carl Philipp Emanuel Bachi, Telemanni ja Jean-Marie Leclairi teoseid mängis barokkansambel koosseisus Elo Tepp, Lisanne Altrov, Villu Vihermäe ja Reinut Tepp. Uudse formaadiga kontserdi nimi tuleb sõnast “brunch” ning kujutab endast hilist ja rikkalikku hommikusööki koos muusikaga. Olin põnevil, et kuidas see kõik kokku pannakse, vähe mureski, et kas fookus ei saa olema liialt söömisel ja kas kokku ei teki segadust, kuid tulemus oli väga meeldiv. Just see, mida oli soovitud – kaunis ja elamuslik pühapäevahommik, kus inimesed meeldivalt einestavad, omavahel suhtlevad ning seejärel (hiirvaikselt) kuulavad muusikat. Pean ütlema, et kokku oli saanud suurepärane ansambel: peen ja kauni tooniga viiuldaja Elo Tepp, särav ja paljutõotav Lisanne Altrov (õpib ka praegu EMTA vanamuusikaosakonnas), gambal oskuslik Villu Vihermäe ja mind on alati vaimustanud Reinut Tepi särav ja põnev, partnereid ülihästi tunnetav ning nagu mingist universaalsest muusikarõõmust täidetud mäng.


Võibolla ainsana vajaks täpsustamist sündmuste pealkiri. Nende tähenduste lahtiharutamine võib vahel segadust tekitada. “TKO kammermuusika” on nii “Brunchert”, “Kõikvõimas” kui oli seda ka üks hooaja silmapaistvamaid sündmusi – kontsert “Kalle Randalu 60”. Eelmisel aastal oma 60. aasta juubelit tähistanud Kalle Randalu on meie säravamaid pianiste. Mäletan veel tema noorema põlve esitusi aegadest, mil üks suure rahvusvahelise konkursi koht järgnes teisele, kuid praegune Randalu ei ole sellest tasemest midagi kaotanud, lisandunud on aga suurt küpsust. Kuuldud Mozarti klaverikontsert Es-duur KV 271 oli esitatud täiesti maailmalavade tasemel, oli tõesti tunda sügavat ja mitmetasandilist arusaamist selle muusikaloo geeniuse loomingust, kus ju segunebki kõrgus ja lihtsus, peaaegu ulakusena mõjuv lõbusus ja traagilised sügavused. Väga muljetavaldavaks tutvuseks oli ka Kalle Randalu tütre, aldimängija Liisa Randalu musitseerimine. Ta on tõsine ja intensiivne interpreet, esitusele lisas veel palju väga hea tasemega saksa viiuldaja Erik Schumann, kellega koos esitati Bruchi kontserti viiulile ja vioolale. Muidugi äratas põnevust ja ootusi Kalle Randalu poja, džässmuusiku Kristjan Randalu isale kirjutatud heliteos “Inner Asylum”. See on väga värvikas, huvitavate tämbri- ja kõlakasutustega teos, stiililt klassikaline nüüdismuusika, kus nii mõnigi osa täidetud ka džässist omandatud rütmiimpulssidega.


Dzässi meenutades räägin kohe siinsamas ka oma kogetust Tallinna Filharmoonia dzässiklubis TAFF Club. Algul ma ei saanudki kohe pihta, kust poolt ja uksest klubisse pääseb – ikka hoopis teisest tänavast, kui on Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja peasissekäik Pikal tänaval. Aga siis värvilise valguse, kontserdieelse sumina, klaasikõlina ning heas meeleolus inimeste hulka sulades pakkusid vennad Marjamaad, Ameerikast kodumaale käima tulnud pianist Holger koos oma saksofonistist venna Mairo, Marti Tärni, Reigo Ahvena ning pisut hiljem lisandunud noore lauljatari Marie Vaiglaga väga stiilse, temperamentse ning suurepärasest pillivaldamisest täidetud elamuse.


Tallinna Filharmoonia mõtleb ka lastele ning jätkas sel hooajal eelmisel aastal suure menuga mängitud “Sipsikuga”. Oli äärmiselt tore näha, kuidas väga suur hulk suuremaid ja väiksemaid lapsi seda Anu Lambi loetud ja Rasmus Puuri väga õnnestunud, pildiliku muusikaga saadetud lugu jälgis. Täie tähelepanuga! Ning suurepärane leid oli ka väikese solisti Viola Asoskova kaasamine sellesse loosse. Kui midagi sellist ka edaspidi tehakse, siis võiks soliste rohkemgi olla või nad vahelduda, et mitmed lapsed saaksid end tunda osana päris suurest kontserdielust.

 

Jälgin rõõmuga ka seda, et tänavusel hooajal on Tallinna Kammerorkestril üha rohkem rakendust. Mäletan hooaegu, kus see meie tippkollektiiv oli justkui alakasutatud, teinekord põhiliselt suurte pühade (jõulud, lihavõtted) vokaalsuurvormide orkestri rollis. Oluline TKO kontsert toimus 14. jaanuaril Estonia kontserdisaalis, kavas Beethoven: kolmikkontsert op. 56 viiulile, klaverile ja tšellole orkestri oma solistide,  Harry Traksmanni, Leho Karini ja Marrit Gerretz-Traksmanni soleerimisel ning 3. sümfoonia. Kolmikkontserdi kolm solisti on kõik eredad isiksused ja heas mõttes väga erinevad. Harry Traksmanni välise rahulikkuse ja tasakaalukuse all peitub kirglik ja intensiivne muusik. Leho Karin on avatud ja kaasahaarav, Marrit Gerretz-Traksmann võlub oma mängu suure selguse ja aktiivsusega. Samuti pean kava teise poole, Beethoveni 3. sümfoonia esitust Risto Joosti ja TKO suureks õnnestumiseks. See sümfoonia on väga ulatuslik, vormiliselt ja terviku kooshoidmiselt mitte lihtne ülesanne. Beethovenil õnnestub olla igal ajal väga eluline, ta justkui sobib igasse ajastusse. Siin peituv mässumeelsus, kirglikkus ja otsiv vaim kütkestab alati ja muusika on justkui alati noor. Just väga nooruslik ja vaimustunud oli ka TKO ja Risto Joosti esitus, võluv oma eheduses. Nii järgneski esitusele pikk, soe ja mitte lõppeda tahtev aplaus. Ja veel – sümfooniakontsert ongi ikkagi alati kõige atraktiivsem ja kuulatavam siis, kui kavas on ka teos solisti või solistidega. Puhtalt orkestrikontserte on ka kõige meisterlikumas esituses teinekord natuke raske kuulata. Nii et minu üleskutse oleks: ka edaspidi rohkem soliste!

 

Hooaega kuulusid veel kontserdid juba varem käigus olnud sarjades “Diplomaatilised noodid” ning TKO sisustas ka ühe vana-aasta õhtu kontsertidest. Viiulidžässi mängiv Tim Kliphuis mulle väga huvitav ei tundunud. Oli nagu keskmine, kuigi veidi kergem stiil kindlasti sobis aasta viimase päeva piduliku meeleoluga. Samas on sees sisimas ootus, et kui tore oleks, kui ka sellisel päeval kuuleks “tippesitusi”. Ja veel ühes TKO ettevõtmises olin kuulajana osaline. 2. veebruaril mängis orkester hulga noorte solistidega G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist. See oli ülimalt soe, nooruslikust energiast pakatav kontsert, kus orkester toetas noori soliste ning saalitäis publikut vaimustus ja elas kaasa. Imetore missioon TKOlt ning märtsis on teine samasugune tulemas Tallinna muusikakeskkooli noorte solistidega.

 

Kahjuks jäi kuulmata põneva kava ja kontseptsiooniga “TKO kammermuusika “Kõikvõimas” – “Black Angels”, kus kõlasid John Dowlandi “Flow My Tears”, George Crumbi “Black Angels”, Schönbergi varane oopus “Verklärte Nacht”, Cage’i igihaljas “4’33” ning Kristjan Kõrveri uudisteos.

 

Enne hooaja lõppu juunis Kadrioru pargikontserdil ning taaskohtumist augustikuisel Birgitta festivalil on aga ees ootamas veel suur hulk inspireerivaid kontserte.

 

Ilmunud Muusikas 3/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload