Superstaar Janine Jansen

 

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva. “Juba Bartóki Viiulikontserdi esimesed haprad, ebamaised helid panid kuulaja uutmoodi hingama. Janseni juures lummab parema käe töö: see on absoluutselt poognaga  kokku kasvanud, liigutused meenutavad rohkem embust kui strihhitehnikaks kutsutavat,” tunnustas kriitik.

 

Seekord, 22. märtsil Estonia kontserdisaalis ja järgmisel õhtul Vanemuise kontserdimajas on Jansen meie publiku ees koos Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Stockholm Philharmonic Orchestra) ja dirigent Sakari Oramoga ning ettekandele tuuakse Pjotr Tšaikovski kontsert viiulile ja orkestrile D-duur op. 35.

 

Eelmise aasta suvel koostas raadiojaam Classic FM loetelu, kuhu kuulub 25 maailma parimat viiuldajat läbi aegade. Janine Janseni juures on muu hulgas märgitud, et tema puhul tekib tunne, nagu oleks too Bachi spetsialistina ja vapustava romantilise tooni poolest tuntud hollandlanna püsinud maailma esirinnas juba terve igaviku. Sel kuul on ka Eesti publikul taas võimalik veenduda selle väite tõepärasuses.

 

Janine Janseni peadpööritava kiirusega kõrgustesse sööstnud karjäär on teinud temast tõepoolest meie kaasaja ühe nõutuima ja armastatuima viiuldaja. Põhjusega, sest tema edu on võrdselt suur nii kontserdisaalides kui digimaailmas. Kuidas on see teostunud ja mis võib olla tema eduloo taga?

 

Naljaga pooleks võib ju nõustuda, et tema albumite müügiedus on mänginud oma rolli modellimõõtu viiuldaja kaunid fotod plaadiümbristel. Ometi ei saa mööda vaadata kõigest sellest, mis avaneb nende ümbriste sees. Huvitavaid näiteid muusikute ja publiku tagasiside kohta pakub Hollandi filmilooja Paul Coheni täispikk dokumentaalfilm “Janine” (2010). Film annab võimaluse piiluda veidi tema argipäeva, mis on täis puhast muusikat, kontserte ja proove, aga ka lõputut reisimist ja elamist hotellides. Dirigent Paavo Järvi, kes on Janseniga andnud palju kontserte ja teinud koos temaga ka mitmeid edukaid salvestusi (nt Beethoveni ja Britteni viiulikontserdid), ütleb viiuldajat filmis iseloomustades muu hulgas järgmist: “Tema pillimäng on nagu ta ise. Tõeliselt soe, puhas ja siiras tunnetus ning väljendus. Seal ei ole midagi võltsi, toodetut ega ettevalmistatut. Kõik sünnib siin ja praegu ning on lõpuni aus. Nagu lastel”.

 

 

Muusikalised juured ja head õpetajad

 

Janine Jansen on pärit Hollandist Utrechti lähedal asuvast väikelinnakesest Soestist. Ta sündis muusikute perekonnas: ema on laulja, isa organist ja klavessiinimängija nagu ka üks tema vendi. Teine vend mängib tšellot Hollandi Raadio orkestris.

 

Üllatav on fakt, et Jansen, kes näib olevat viiuldaja rolli justkui valatud, soovis lapsena mängida hoopis tšellot. Peale jäi siiski vanemate soov tuua perekonna instrumentide sekka veidi vaheldust ja nii alustas Janine kuueaastaselt viiuliõpinguid. Ilmselt on see otsus, mida keegi ei kahetse.

Tüdrukutirtsu esimene õpetaja oli Coosje Wijzenbeek, kellelt ta sai kaasa sügava armastuse kammermuusika vastu. Viiuldaja on öelnud, et tema arvates aitab kammermuusika mõista muusika tõelist olemust. Musitseeritakse koos, kuulatakse üksteist, reageeritakse vastastikku, ollakse teadlik kõikidest häältest, partiidest ning oma osast tervikus.

 

Väga eriline side tekkis Janine Jansenil ka oma järgmise õpetaja Philippe Hirschhorniga, kes tõstis vaid paari aastaga tema viiulimängu uuele tasemele. Riias sündinud Hirschhorn võitis 1967. aastal maineka kuninganna Elisabethi konkursi Brüsselis ning oli edukas solist nii idas kui läänes. Hirschhorni ja Janseni tunde saatnud vaimustus oli mõlemapoolne, kuid kahjuks katkestas koostöö õpetaja lahkumine 1996. aastal. Üheks peamiseks temalt saadud suuniseks jäi õpilase sõnutsi veendumus, et pole olemas õiget või valet muusika tõlgendamise viisi ega ka absoluutset täiuslikkust.

 

Seejärel sai Janseni õpetajaks vene rahvusest kogenud viiuldaja Boriss Belkin, kellega võeti fookusesse viiulikontserdid ning lavanärv. Janine’i sõnutsi on väike lavanärv muide alati omal kohal ja isegi aitab keskendumisele kaasa. Sellegipoolest pole ta osalenud suurtel konkurssidel, kuna leiab, et ei saa seal olla päris tema ise ega musitseerida nii vabalt kui sooviks.

 

Loe edasi Muusikast 3/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload