_page-0001.jpg)
“Radadel” on album, mis võib avada muusikaõppurile ja ka kuulajana loomingulisust hindavale kunstnikuhingele terve inspireeriva universumi, mille ukseks on “igav ja äraleierdatud pill” klaver. Farištamo Eller demonstreerib, kuidas klaverit võib kasutada klassikainterpreedi “mission almost impossible”-rajale asumise asemel või kõrval, ja mis võib omakorda motiveerida meelsamini sellesama klassikavaramuga tutvust sobitama, eesmärgiks mängutehnika omandamine ja muusika tajumise arendamine. Lisaks konventsionaalsele mängutehnikale kasutab Eller palju klaverikaane alt leitavaid tämbrivõimalusi. Et seda õigesti ja pillikeeli vigastamata teha, on pianist läbinud Šveitsis spetsiaalse kursuse. Tema muusikat iseloomustavad enesekindlalt pikad kaared. Sealjuures pinge püsib, nii et enamasti polegi tarvidust kunstlikult ja efektselt puänteerida – palad kannavad niigi, arenevad rahulikult ja loomulikult, mõtted jäävad kenasti õhku ning kandma. Järske dünaamilisi kontraste ja pulbitsemist, meditatiivset tasakaalu häirivaid jõulisi dissonantseid sööste esineb harvem. Sageli ehitab Eller tenuto-strihhiga akordijärgnevusi, Mussorgski tsükli “Pildid näituselt” arhitektuuri(miraažide) sarnaselt. Helipildi õhulisuse iseloomustuseks võiks kasutada ka norra jazziuuendust markeerima võetud terminit “skandinaavia rubato”. Mõnd jazzistiili, ka paljusid klassikateoseid, rääkimata tarbemuusikast, võiks põhimõtteliselt mängida ka robot. Siin plaadil on aga eksimatult inimtunnetuslik, ajaliselt inimhinge rütmidega ühes hingav helimaailm, mida tehisintellekt niipeagi jäljendada ei suuda. Ajastul, mil masinad võtavad paljud tööd üle, on säärane loomingulisus muusikule hea valik. Usun, et ka kuulajad õpivad taolist hingamist aina enam väärtustama.