On olemas üksikuid selliseid heliteoseid, mille esmakuulamise järel jaguneb kogu muusikamaailm kaheks – helikunstiks enne ja pärast selle oopuse kuulamist. Sedavõrd innovaatiline ja mõttesügav helitöö näib justkui lisavat senisele muusikamaailmale ühe uue dimensiooni. Piltlikult öeldes umbes nii, et kui varem nägid nüüdismuusikat kahemõõtmelise ja tasapinnalisena, siis kõnealuse teose kuulamise järel juba kolmemõõtmelise ja ruumilisena. Tegemist oleks otsekui ilmutusega.
Mõistagi on eelkirjeldatud sündmus (kui see kellegagi juhtunud on või juhtuma peaks) vägagi subjektiivne kogemus. Niisugune “ilmutus” võib inimest tabada näiteks lapsena seoses mõne tähendusrikka lastelauluga või ka küpsemas eas mõne erilise ja ainukordse emotsionaalse seisundi mõjul.
Ent on ka võimalus, et üks ja sama helitöö võib mingil hetkel oma väljendusjõuga lummata korraga paljusid inimesi. Siis oleks tegemist justkui kollektiivse ilmutusega. Siinkirjutajale (ja nagu teada, mitte ainult minule) on selliseks oopuseks olnud Arvo Pärdi kontsert “Tabula rasa” kahele viiulile (1977).
Heidangi nüüd tagantjärele pilgu sellesse aega ja nendele asjaoludele, mille tõttu see oopus üldse minuni jõudis, miks ta mind kõnetas ja kuidas minu toonane arusaam maailma nüüdismuusikast päevapealt kardinaalselt muutus.
1977. aasta sügisel, mil toimus Pärdi “Tabula rasa” esiettekanne, olin veel konservatooriumi II kursuse kompositsioonitudeng. Kuigi teadsin, et 30. septembril tuleb Pärdi uudisteose esmaesitus Eri Klasi dirigeerimisel tippviiuldajate Gidon Kremeri ja Tatjana Grindenkoga toonase TPI suures aulas, ma sinna ei jõudnudki. Mul oli lihtsalt konsis samal ajal üks individuaaltund, kust ei saanud puududa.
Juhtus aga nii, et paar päeva hiljem oli mul bändiproov. Panime siis oma tollase kaastudengi, praeguse oreliprofessori Andres Uiboga kokku alles alustava, progerocki ambitsioonidega bändi Synopsis esimesi lugusid. Oi aegu ammuseid!
Meie kitarrist Meelis Seffers jäi proovi küll veidi hiljaks, kuid võttis saabudes oma kitarrikohvrist pilli asemel välja hoopis ühe makilindi ja ütles, et sellel on Arvo Pärdi uue teose “Tabula rasa” paar päeva tagasi toimunud esiettekande salvestus. Ta oli selle tutvuste kaudu kuidagi kätte saanud ja pakkus, et võiksime alustuseks enne proovi seda koos kuulata. Kuna meil oli prooviruumis suurte kõlaritega lintmakk, siis panimegi “viisiketta veerema”.
Loe edasi Muusikast 2/2017
