top of page

Muinaslugu sinilinnust. Estonian Evergreens. Revival / EAU

“Muinaslugu sinilinnust” ja selle ingliskeelne sõsarplaat “Estonian Evergreens” on ambitsioonikas ja tänuväärne ettevõtmine, mis täidab kaht ülesannet: esitleda Eesti publikule uues kuues meie estraadi- ja jazzlaulude paremikku kuuluvaid viise ning viia sõnum selle lauluvara olemasolust laia maailma. Plaadil kõlavad Arne Oidi, Ülo Vinteri, Gennadi Podelski, Eino Tambergi, Hans Hindpere, Evald Vainu, Leo Normeti, Uno Naissoo, Valter Ojakääru, Raimond Valgre, Uno Loobi ja Kustas Kikerpuu laulud, mida esitavad Sofia Rubina, Karl-Erik Taukar, Kaire Vilgats, Ott Lepland, Maarja, Koit Toome, Laura, Uku Suviste, Elina Hokkanen, Liisi Koikson ja Susanna Aleksandra.Sellise töö- ja materjalimahuka ettevõtmise puhul sõltub palju valikutest, millised laulud ja esitajad valida, kuidas algupärasele nooditekstile läheneda, kuidas “toodet” “pakendada”, esitleda ja turustada. Laulud valis paljude võimalike seast välja rahvusvaheline žürii, solistide koondise koostas arvatavasti projekti eestvedaja Mikk Targo, kes tellis ka arranžeeringud sakslaselt Lutz Krajenskilt, korraldas salvestussessiooni saksa bigbändiga ning lasi igale laulule kirjutada uued ingliskeelsed sõnad.

Mida neist valikutest arvata? Kõik kaheksateist plaadile valitud laulu on kahtlemata kullaprooviga. Ingliskeelse plaadi saatetekst sedastab, et need laulud on “iga eestlase DNAs, südames ja hinges”, kuid valikusse on sattunud siiski ka laule, mida päris üldrahvalikult siiski ei tunta, näiteks Hindpere “Misjaoks”, Vainu “Esmakordselt”, Tambergi “Kordan sinu nime” või Vinteri “Lahkumislaul”. Näiteks Vinteri puhul ringlevad iga eestlase DNAs ikka pigem “Laul põhjamaast”, “Kodulaul” või “Kui on meri hülgehall” (õige pealkirjaga “Majakene mere ääres”). Aga tema mõrkjas “Lahkumislaul” sisaldab mainitutest rohkemgi meeleolu- ja harmooniafinesse ja see, et album taaselustab ka selliseid vähem kõlavaid laule, ongi suur pluss.

Lauljate rivistusse kuuluvad valdavalt meie tänased popstaarid. Kui arvestada, et stilistiliselt on uusversioonide näol tegemist svingiva crooner-jazziga, oleks oodanud, et esmajärjekorras kasutatakse ära meie jazzilauljad. Aga kui arvestada, et originaalis on siiski tegemist estraadilauludega, mida ka omal ajal esitati suure estraadiorkestri saatel, pole ka poplauljate rakendamine vale. Noored lauljad on kõik vokaalselt head, kuid kõrva torkasid teatud ebakõlad eesti keeles laulmisel, häälikute paigutamisel, väldete kasutamisel. Võibolla on tera tõtt “rohi oli rohelisem”-põlvkonna esindajatel, kes ohkavad, et enam ei osata eesti keeles laulda. See tähelepanek ei puuduta muidugi kaugeltki kõiki, näiteks Liisi Koiksoni eesti keel on ladus ja loomulik nagu alati, samuti Maarjal ja veel mitmel teisel.

Palju on räägitud, et inglise keeles on hoopis lihtsam laulda, ning “Estonian Evergreens” on selle

kinnitus. Paradoksaalselt kõlavad eesti lauljate ingliskeelsed versioonid meie kullafondi

lemmiklauludest sageli paremini kui algupärandid. Rabavaim kontrast on Sofia Rubina “Mind veel ei ole”, mille ingliskeelne variant “Beautiful, Beautiful” on suveräänne diivalik triumf. Aga samasugune fraseerimise sujuvus ja teksti voolavus iseloomustab paljusid teisigi. Ilmselgelt on oma teened siin hea käsitööoskusega ameerika tekstikirjutajatel, kes toodavad laulusõnu tellimustööna iga päev. Tõtt-öelda hakkas ingliskeelset plaati otsast lõpuni kuulates veidi häirima tekstide väheütlev läägevõitu lembelisus. Kui võtta laule ette ühekaupa, siis see vast probleem pole, ometi on eestikeelsetel tekstidel oma hoopis poeetilisema kujundimaailmaga siin selge eelis. Mängisin ka mõttega, kas need laulud võiksid ingliskeelsena jõuda välismaiste lauljate repertuaari või kasvõi (jazzi)raadiojaamade eetrisse. Kui see juhtub, on üks projekti peamisi eesmärke täidetud.

Lõpetuseks sellest, mis on minu jaoks puhtmuusikaliselt plaadi suurim väärtus – orkester ja arranžeeringud. See on taas valikute küsimus. Usun, et ka meie Estonian Dream Big Band oleks väga hästi kõlanud, kasutades näiteks Siim Aimla või Raul Söödi seadeid. Ometi on saksa arranžeerija-orkestrijuhi ning saksa muusikute eelistamine hea valik. Lisaks sellele, et see annab projektile rahvusvahelise mõõtme, tagab see ka kõrge kvaliteedi. Seaded on luksuslikud, fantaasia- ja vaheldusrikkad, muusikute ansamblimäng ja soolod esmaklassilised. Orkestri kõlas on palju värve, saksofonimängijad dubleerivad flöötidel ja klarnetitel. Kui vaja, svingib bänd nagu pöörane, kui vaja, maalib intiimseid kõlapilte.

167 views
bottom of page