… ja vaal laulis kuus viimast sünget unistust rabast. Sügishooaja nüüdismuusika kontsertidest

 

Eestimaa pimedatel sügisõhtutel kipuvad kimbutama tumedad mõtted. Nii võivad areneda sünged kujutelmad või vormuda meie alateadvuses müstilised unenäod.

 

Vaevalt küll, et Georg Friedrich Haas oma orkestriteosele “dark dreams” meie põhjamaisest kaamosest inspiratsiooni ammutas, aga igal juhul on see teos mind sel sügistalvel saatnud ja inspireerinud, kummitanud ja kummastanud. Ning kui mõelda tagasi möödunud aasta teise poole kodumaisele nüüdismuusikamaastikule, siis oli see 19. – 26. oktoobrini toimunud rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil “AFEKT” ERSO ja dirigent Michael Wendebergi esituses kõlanud teos kindlasti üks kogu festivali ja üldse meil pakutava muusikamenüü parimaid palu. Kui surivoodil lausutud viimased sõnad võivad ja teose sisu mittetundval kuulajal algul sünge emotsiooni tekitada, siis “AFEKTi” teine meelejääv helielamus, Toivo Tulevi “Six Last Words of Henry David Thoreau” mõjus just pigem helgelt ja kirkalt. Tugeva emotsionaalse laengu ja tundliku vokaalikäsitlusega teose tõid esiettekandele sopran Kädy Plaas-Kala ja Tallinna Uue Muusika Ansambel Arash Yazdani dirigeerimisel Tartus uues Eesti Rahva Muuseumis.

 

 

“AFEKTi” fookuses oli muusika ja visuaal, see teema oli kõne all ka festivali raames toimunud rahvusvahelisel konverentsil. Neil päevil kõlas nii Tallinnas kui Tartus palju head muusikat väga kvaliteetses esituses, kuid hoolimata festivali temaatilisest määratlusest, mis vihjab selgelt asjaolule, et muusika on tihedalt seotud ka teiste kunstiliikide ning kogu ümbritseva keskkonna ja atmosfääriga, oli festivalil kontserte, mis olid just korraldusliku poole pealt nõrgad. Kontsert on tervik, kus rõhk on muidugi muusikal, aga olulised on ka muusikavälised detailid, mida publik hästi organiseeritud kontserdi puhul ei peagi märkama, mis aga vastupidisel juhul kohe silma hakkavad. Silma riivavaid detaile oli päris palju, kõrva haavavaid nüansse õnneks oluliselt vähem.

 

Kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis üht-teist olulist toimus ka enne sügiskülmade saabumist. Oktoobri algul koondus tähelepanu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale, sest juba traditsiooniline “Sügisfest” pakkus viiel õhtul värskeid helielamusi. Festivali raames korraldatud kontsertidest tooksin välja 7. oktoobril toimunud üritused. Neist esimesel esitasid CoPeCo (Contemporary Performance and Composition) magistriastme ühisõppekava tudengid nii kaasaegse muusika klassikasse kuuluvaid teoseid kui ka enda loomingut. Teisel kontserdil kõlasid elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu eriala tudengite teosed, mis olid valminud USA helilooja Scott Milleri juhendatud kursuse raames. Vaheldumisi tudengite teostega kõlas ka Milleri enda looming. Selle kontserdi fookuses olid klaver ja elektroonika ja erilist aplausi väärib pianist Mari Visnapuu, kelle keskendunud ja tundlik mäng köitis tähelepanu esimesest kõlanud noodist alates. Tudengite töödest jäi kõrva Eisi Mäeotsa “Helk” prepareeritud klaverile ja live-elektroonikale, mis mõjus isikupäraselt ja lummavalt ning kus helilooja taotlus luua muusikaline vaste “hommikuvalguses peeglis heitlevatele hõbedastele valgusvihkudele” oli igati õnnestunud. Mõlemad tudengikontserdid olid selgelt tajutavad tervikud nii kava ülesehituse kui ka sujuva läbiviimise poolest. CoPeCo üliõpilaste puhul väärib kindlasti märkimist ka asjaolu, et see oli neile kogu õppeperioodi esimene kontsert, milleks ettevalmistusaega oli vaid mõni nädal.

 

“Sügisfestile” pani juubelihõngulise punkti ansambel U: ja EMTA Uue Muusika Ansambli Gérard Grisey 70. sünniaastapäevale pühendatud ühiskontsert. Kava koosnes üsna mahukatest teostest, kõige rohkem kõnetasid kontserdi esimene ja viimane teos, teine osa “Périodes” Grisey suurejoonelisest tsüklist “Les espaces acoustiques”, mis on kirjutatud ajavahemikul 1974–1985, ning Tristan Murail’ “Winter Fragments” aastast 2000. Mõlemad kompositsioonid on spektraalmuusika tõelised meistriteosed ning ehk võtab kogu kontserdi kõige paremini kokku Grisey loomingu põhimõte: muusikat luuakse helidest, mitte nootidest.

 

Jätkates ansambel U: tegemistega, kelle 2016. aasta sügistalv on olnud tõepoolest teguderohke, siis oktoobri keskel, vahetult pärast “Sügisfesti” seilas meie nüüdismuusika lipulaev juba Itaalia vetes. Algul anti kontserte Sitsiilias Palermos, seejärel esineti Veneetsia muusikabiennaalil kavaga eesti ja itaalia heliloojate loomingust (sellest kontserdist oli lähemalt juttu ka Muusika 2016. aasta detsembrinumbris). Igal juhul oli tegu eesti muusika jaoks olulise sündmusega, sest mainekale biennaalile kutsutakse esinema tõesti vaid parimad kaasaegse muusika kollektiivid.

 

Loe edasi Muusikast 2/2017

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload