“Mamma Mia!” – meelelahutus ja puhas rõõm

 

Muusikal “Mamma Mia!”. Muusika ja tekst: Benny Andersson, Björn Ulvaeus, Stig Anderson. Libreto: Catherine Johnson. Tõlge: Leelo Tungal, Anna-Magdaleena Kangro. Lavastaja: Ain Mäeots. Muusikalised juhid: Martin Sildos, Ele Sonn. Lavakunstnik: Riina Degtjarenko. Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Koreograaf: Andre Laine. Osades: Merle Jalakas või Ele Millistfer (Donna); Birgit Sarrap või Merili Johanson (Sophie); Veikko Täär või Andres Dvinjaninov (Sam); Hannes Kaljujärv või Sepo Seeman (Bill); Andres Mähar või Tanel Jonas (Harry); Priit Strandberg või Kaarel Targo (Sky); Terje Pennie või Merle Palmiste (Tanya); Anne Reemann või Kaire Vilgats (Rosie) jt. Etenduses osalevad bänd, koor ja tantsurühm. Esietendus Tartus 26. novembril 2016.

 

[---]

 

Kui nüüd asjast rääkida, siis lavastaja Ain Mäeots on selle story kõigi kihtide lavale ära mahutamiseks teinud supertöö. Kaasa aitas Riina Degtjarenko lavakujundus, mis oli lakooniline, kuid oma liikuvate elementidega hästi tööle pandud. Olles näinud filmi, saan täiesti aru, et üksnes lavaga piirdudes on mõjusat tulemust päris raske saavutada. Aga ometi oli seal olemas kõik, mis olema pidi: tulemised, minemised, kukkumised, kohtumised, naljad ja ehmatused, nutmised ja kallistamised olid kõik loogiliselt liigendatud ning sujuvad, puändid täpselt paika pandud. Nupud, millele vajutada, et publik hüppaks, töötasid enamasti tõhusalt. Ka näitlejate ja lauljate valikuga oli suures osas täkkesse pandud. Ma muide kirjutan meelega lauljad ja näitlejad eraldi, sest tegelikult oli selles koosseisus, kes 10. detsembril üles astus, ainult üks, kelles mõlemad omadused professionaalselt koos olid, ja see oli Birgit Sarrap. Saan loomulikult aru, et poplauljate turult kogu karakterite plejaadi ei leia, asja peab tegema nendega, kes meil on. Aga Birgit oli teistest lihtsalt nii palju üle, nii kõrva paitav vokaal kui vahetu ja siiras näitlemine olid tal igal hetkel koos olemas. Teiste puhul juhtus ikka, et kui näitlemise osas oli kõik usutav ja mõni koht nii naljakas, et kuku tooli pealt maha, siis laulmine polnud just päris see, ning kohati oli ka päris kriipivaid kohti, eriti ansamblites. Või kui laulmisega oli kõik hästi, siis tegevus polnud kuigi veenev. Siinkohal võiks soovitada meie näosaate tegijatel etendus ära kaeda ja noppida sealt välja laulvaid näitlejaid, keda järgmiste hooaegade saadetes kasutada, sest nii mõnegi puhul tundus, et seda potentsiaali on seal peidus küll ja veel.

 

[---]

 

Loe tervikuna Muusikast 2/2017

 

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload