_page-0001.jpg)
Puutusin esimest korda Helmut Lachenmanni muusikaga kokku siis, kui ansambel Resonabilis võttis Tarmo Johannese soovitusel kavva tema “temA” (1968) häälele, flöödile ja tšellole, see oli vist umbes 2003. aasta paiku. Minu jaoks oli see täiesti uut perspektiivi avav teos, mis on tõenäoliselt mind tugevamalt mõjutanud, kui ettegi oskan kujutada. Loo võtme leiab pealkirjast, kus justkui algustäht on lõppu nihkunud: Atem (saksa k hingamine). Partituuri detailsus, ökonoomsus, läbimõeldus, äärmine kontsentreeritus – kirjas on vaid kõik, mida vaja, mitte midagi liigset – ja selle füüsiline tunnetamine esitamise ajal tundusid mulle erakordsed. Ilmselt suurendab loo füüsiline läbielamine teose tekitatavat mõju.
Noodis on detailselt kirjas juhendid, kuidas instrumendid (sh hääl) peavad teatavaid märke lugema ja millist heli tekitama. On norsatusi, kräginaid, sahinaid… ja ka täiesti “tavalisi” noote. On hetki, kus peab pausi ajal hinge kinni hoidma. On tohutu vahe, kas hoida lihtsalt täielikku vaikust või hoida selles täielikus vaikuses hinge kinni. On kohti, kus laulja partii on kirjutatud kahele reale – laulja häälitseb kahehäälselt. Ja on näilikke hääli, kui ei tekitata tegelikult mingit heli: laulja avab suu kindlaks noodis märgitud vokaaliks ja justkui “laulab” ettenähtud dünaamikaga konkreetse pikkusega noodi, ainult et mitte midagi ei kosta. Selle justkui väga lihtsa efekti mõju publikule on muljetavaldav. Veel on üks pikem lõik, kus tuleb hingata hästi sügavalt, kuuldavalt, mis hakkas mulle esitades järjest enam mõjuma nagu meditatsioon. Jällegi on kõik detailselt kirja pandud, nii h ä ä l i k u d, r ü t m kui e m o t s i o o n (mitte lihtsalt h, vaid h “nagu magades”). Olen hakanud ettekannetel seda lõiku järjest rohkem nautima – pärast tihedat ja pingelist osa tuleb rahunemine, kus justkui ei toimugi midagi… Leida seda rahu esimesest hetkest peale, et sa ei kiirustagi edasi, ei mõtlegi sellele, mis edasi tuleb, võib olla isegi väike väljakutse, aga seda magusam on tulemus, kui näed, kuidas publikki kaasa tuleb, hingab sinuga ühes rahulikus rütmis ega kibelegi uusi põnevaid helisid kuulma.
Isiklikult kohtusin Helmut Lachenmanniga 2014. aasta sügisel Porto Casa da Musicas, kus ta oli oma 80 aasta juubelihooajal resideeriv helilooja, kui hakkasin sealse kammerkooriga ette valmistama tema teost “Consolation” II. Õigupoolest oli ettevalmistuse planeerimine rohkem justkui ametlik põhjus temalt audientsi paluda. Teadsin, et ta oli väga hõivatud seoses ühe oma instrumentaalteose ettekande ettevalmistusega samal ajal, ja meie kooriproovideni oli veel paar kuud aega, aga ma tahtsin teda väga kasvõi korrakski näha ja talle öelda, et olen ta muusika suur austaja. Mulle lubati 15 minutit. Tund pärast meie kohtumise algust tuli produtsent, et paluda maestrol minna edasi teleintervjuule. Kuid ka tund aega tundub huvitava inimese seltsis vaid üürike.
Lachenmann on suur mees ja suurmees. Kuigi tema silmadest vaatab täna vastu väsimus ja isegi kurbus, õlad on längus ja nägu habemes, kiirgab temast tugevat karismat ja energiat. Tema isiksus mõjub, nagu tema muusikagi, väga füüsilise ja eestlase jaoks ehk liigagi intensiivsena. Ta vaatab oma sügavate silmadega sulle otsekoheselt otsa, nii et hakkab natuke isegi ebamugav, nagu ta oleks kuidagi ebaviisakas. Tegelikult on ta äärmiselt härrasmehelik ja galantne, aga vist ka väga šarmantselt ja üsna karmilt aus.
Heliloojad ei ole happy. Isegi kui nad kirjutavad justkui traagilisi teoseid, tunnevad heliloojad seda leiutamise energiat ja nad on õnnelikud.
Mul on kaasas “Consolationi” noot, kus on mõned konkreetsed helid, mida tahaksin täpsustada, et kui lauljatel peaks küsimusi tekkima, saaksin algallikale toetudes üheselt mõistetava vastuse anda. Kuni ma oma küsimust esitan, kuulab ta mind, põrnitsedes sarnase vaakumhuviga, nagu “temAs” kirjeldatud vaikused. Temapoolne tähelepanu energia on nii võimas, et see nagu absorbeerib infot ja mu sõnad tunduvad kuidagi liiga kergekaalulised. Aga vastused on igati tasuvad – pikad, väga konkreetsed, tihti näitlikud, teravmeelsed ja sageli ülitäpsete viidetega tema teiste lugude partituuridele. Olen täiesti hämmastunud, sest kuigi olen kokku puutunud üsna paljude heliloojatega, ei ole ma kunagi kohanud kedagi, kes oma teoste partituure (või lugusid endidki) nii täpselt tunneks. Sealjuures ei jäänud hetkekski muljet, et ta oleks oma teadmistega edvistanud või mulje avaldamiseks mingi asja ekstra pähe õppinud.
Sageli interpreedid pahandavad heliloojatega, kes on kirjutanud veidi kaelamurdvamat muusikat, ja viskavad: “Näita ette!” Ma oleksin tahtnud, et kõik need, kes Lachenmanni kohta midagi sellist kunagi on öelnud, oleksid seal olnud ja kuulnud, kuidas ta mulle ette laulis (või pigem “laulis”) neid häälitsusi, mis partituuris kirjas olid. Viie minutiga olime saanud järgnevaks tunniks ajaks parimateks sõpradeks ja põhimõtteliselt esitas ta mulle terve partituuri koos kommentaaridega. Mõnikord ta ütles küll pisut nukra näoga: “Khmkhmm, mul ei ole sellist häält, ma ei saa sealt seda teha”, aga püüdis siiski. Puudu jäi häälematerjalist, aga mitte oskusest. Ma võtsin seda kui privaatset meistriklassi (oleks ma seda võimalust ette näinud, oleksin “temA” noodi kaasa võtnud!) ning käristasin, põristasin, kähistasin, undasin ja sisisesin samuti kõik tehnikad läbi. Mõne kohta tuli kohe ka kiire parandus: “Ei-ei, see ei ole mitte PRrrr… vaid niimoodi – prrRRRrr!”, aga üldiselt paistis, et olen õigesti aru saanud. Paljud noodis kirjas olevad helid said tema poolt ka nii huvitavalt lahti seletatud, et ma sooviksin väga, et mulle kingitaks üks nädal selle inimesega, et käia läbi kogu tema vokaalmuusika ja kirjutada see info üles. Tulemuseks oleks ilmselt elulooraamat. Kahjuks ei osanud ma oodatagi sülle kukkunud tunniajast intensiivset tööd, muidu oleksin selle nii ehk naa salvestanud, nüüd saan meie kohtumist vaid mälu järgi kirjeldada.
Lachenmann ei kirjuta ühtegi heli lihtsalt sellepärast, et heli iseenesest oleks ilus või huvitav. Kõik on millegagi seotud, ja enamasti mitte ainult partituuris eneses. “Consolation” II on teos 16-le häälele, mis on justkui lõputute võimalustega üks instrument. Tekst, mis ei moodusta ühelgi real omaette tervikut, kõlab kokku läbi terve partituuri justkui oleks ta mõtestatud, kui kõik oma häälitsusi õigel hetkel ja täpselt nii teevad, nagu ette nähtud. See on ansamblitöö meisterlikkuse proovikivi.
Lachenmann rääkis mulle, et kuigi ta on kirjutanud palju häälele, ei ole ta kirjutanud siiski ühtegi tõelist vokaalteost, kuni 2008. aastal valmis ta ainuke laul “...got lost...” kõrgele sopranile ja klaverile. Sinnamaani on ta kirjutanud häältele vaid instrumentaalses võtmes, pigem nagu perkussiivsele instrumendile. Helilooja ise arvas, et tõenäoliselt on ta olnud mõjutatud sellest, et ta õde on laulja, mistõttu tema austus lauljate vastu on liiga suur, et ta oleks varem tundnud end valmis olevat kirjutama häälele lauldavat muusikat. Kui tihti kuulen lauljaid kurtmas, et heliloojad ei austa neid lauljatena, ei lase neil näidata oma uhket häält ning kasutada oma pilli nii, nagu nad on õppinud, vaid sunnivad neid häälitsema – ja kui teistsuguse tausta sai see teema vähemalt Lachenmanni muusikas tema välja öeldud mõtte järel!
Sügavaima mulje jättis, kuidas helilooja kirjeldas üht heli basside reas: “Ma mäletan, kuidas sõja ajal oli mingil hetkel rindejoon meie kodukülast veidi edasi. Ja mäletan, kuidas me poisikestena jooksime oma maja õues künka otsa vaatama, kuidas taamal mööda maanteed tulid suured autod pommidega. Kui nad sõitsid rinde poole oma raske koormaga, siis nad kõlasid nii: wWw-Ww-Ww… ja olid siis möödas. Mõne aja pärast kostsid eemalt, rinde poolt, paugud. Ja siis tulid tühjad autod tagasi, aga nad kõlasid hoopis teisiti. Vaat siin, need bassiread, need peaksid just niimoodi kõlama, nagu need raske pommikoormaga autod.”
Häälitsemise meistriklass on ääretult lõbus ja põnev, helilooja enesegi pilgus asendub väsimus varsti mängulustiga. “Consolation” II partituuri alguses oleval legendilehel on juba ainuüksi hingamise kohta antud kuus erinevat võtet. Ent teoses pole vaja ainult hingeldada ja põristada, seal on vaja ka täpseid noote laulda – ühesõnaga omada oma hääle üle absoluutset kontrolli. See tähendab, et lauljad suudavad leida vajalikud helikõrgused pärast pikka perkussiivset konkreetsete helikõrgusteta lõiku, tekitada puhast klassikalist ilma vibraatota tooni pärast tihedat hingeldamist või norsatusi jne. Minu jaoks see ongi see, mis defineerib laulja (või ka instrumentalisti) professionaalsuse – muusik valitseb oma pilli nii täielikult, et oskab sellele liiga tegemata sooritada ette antud järjestuses kõiki vajalikke tehnikaid, suutes sealjuures näha tervet partituuri korraga ja tajudes muusikat ka seal, kus see ei ole ilmselgelt ühe rea peale meloodiana välja kirjutatud, ning tunnetades ka kogu teose vormi ja perspektiivi.
Helmut Lachenmann on väga huvitav ja sõnaosav inimene. Meie vestlus tookord Portos toimus inglise keeles, kuna minu niigi napp saksa keel on vähese praktika tõttu üsna rooste läinud. Ent Lachenmanniga on tehtud elu jooksul palju intervjuusid, ta on olnud väga konkreetsete väljaütlemistega mitte üksnes muusikat puudutavatel teemadel, vaid ka poliitiliste ja sotsiaalsete mõjutuste kohta muusikas. Tema puhul räägitakse palju ka poliitilisest vastupanust muusika kaudu. Tugeva sotsiaalse närviga ja tema ajast pärit vähegi tundlik inimene peakski minu meelest kasutama oma kutsumust, et püüda muuta või tõmmata tähelepanu asjadele, mis näivad tähelepanu vajavat. Vähemalt tundub see loogiline meie keskkonnast pärit ning meie rahva ajaloo ja heliloomingu keskel kasvanud inimesele. Lachenmann on kirjutanud põhjalikke esseid ja pidanud loenguid, nii et tema maailma lahtikirjutamine minu poolt siin ajakirja veergudel ei oleks lihtsalt rumal katse, vaid ka täiesti võimatu ülesanne. Noppisin välja vaid paar kildu ühest vestlusest, mis ehk annab aimule suuna.
Helmut Lachenmanni ja Seth Brodsky avalik vestlus Columbia ülikooli Milleri teatris New Yorgis 1. IV 2010.
Lachenmann: “Vestlesin kord ühe heliloojaga, kes ütles mulle: “Te olete väga negatiivne. Te ei ole kunagi komponeerides lihtsalt happy olnud” – me rääkisime saksa keeles ja ta kasutas seda sõna. Publik oli väga rahul, aplodeeris entusiastlikult. Tal oli õigus – ma ei olnud happy, ma olin õnnelik (glücklich). Happy on – nagu see mees, kes laulab: “daa-da-da-daa da-da-daa… don’t worry, be happy!” Happy tähendab, et unusta oma probleemid. Õnnelikkus ei ole probleemide unustamine. See on, kui tunned oma energiat olevat probleemidest tugevama. Heliloojad ei ole happy. Isegi kui nad kirjutavad justkui traagilisi teoseid, tunnevad heliloojad seda leiutamise energiat ja nad on õnnelikud. Ma usun – ma tean, et helilooja ei väljenda kirjutades mingit hingeseisundit või afekti. Helilooja leiutab teose, ja hiljem võib ta isegi üllatuda selle ootamatust väljenduslikust intensiivsusest. Minu meelest on oluline mõista, et helilooja teeb tööd ja ei ole seda tööd tehes mitte õnnelik, vaid õnnis, rahulik (glücklich, serene).
See rahu on muusikalises keskkonnas intensiivne olukord, võibolla isegi eneseületamise vahend. Me kuuleme palju huvitavaid helisid. Aga huvitav on igav. Kui ma otsin helilisi elemente, küsin eneselt – kus on ülevus? Millal muutuvad huvitavad helid millekski enamaks? Enamaks kui tundeks, et sa oled millestki mõjutatud? Loova vaimu juuresolek on see, mis teeb sellest kunsti, võrreldes paljude teiste toredate nähtustega, mille keskel me elame. See võib olla isegi ärritav, aga ärritus ja ehk koguni provokatsioon kutsub meid avardama oma piire, avama oma kõrvu, südameid, avama meid iseendid. See võib olla häiriv, võibolla sa ei taha lahkuda sellest kenast keskkonnast, kus sa viibisid, aga see on imetore väljakutse.”
Brodsky: “Su intervjuus on sama mäng mis su muusikas: sulle antakse mingi tähenduslik objekt, sa vaatled seda, vormid seda, aktsepteerid selle tähendust – ja siis sa hakkad seda uuesti vormima, seda mõrandama, murdma, kasutad seda veidi “valesti”… Ses mõttes, et vahel on tšello lihtsalt tšello. Aga mitte praegu.”
Lachenmann: “Aga tšello oli väga happy! Tšellot ei piinatud. Sa tunned poogna puudet keelel. Ja siis tunned seda pilli erinevatel korpuse osadel – see on üks teine vaade ilule. Üks teine viis meie füüsilise tundeilma avamiseks. Tavaliselt me ei kuule neid asju. Kui asju veidi teisiti kasutada, siis te kuulete ja panete tähele füüsilist elementi helis. Ja kui te hakkate kuulma helis füüsilist aspekti, hakkate seda armastama.
Huvitav on, et see paistab olevat tabu. Näiteks mu vana lugu “passion” (1969) tšellole. Ma ei tea, kas te intellektuaalselt mõistate, mis juhtus, aga vaadake, ma ei vältinud nii-öelda filharmoonilist heli – seal on näiteks üks des suure crescendo’ga. See on üks viis instrumenti puudutada. Puudutades pilli kas vägivaldsemalt või tundlikumalt, tekitame uue konteksti. Kuulda vanu häid noote, mida me tunneme, uues kontekstis, see on kuidagi vabastav.
1969 oli tudengite ülestõusude aeg. Me olime noored, me tundsime, et pidime leidma teistsuguse ilu. Heliloojatelt küsiti, mida nad saaksid teha, et panna kuulajad oma probleeme unustama või neid kuidagi mõjutada. Mina ütlen, et me saame meenutada igale kuulajale, et tal on võimalus olla avatud ja muutuda. Et on olemas selline asi nagu sensoorium ja selline asi nagu inimvaim… See on teatud mõttes võibolla isegi nagu poliitiline sõnum. Totalitaarses süsteemis poleks selline asi lubatud, sest mõtlevad inimesed oleksid väga häirivad. Aga tol ajal me pidime andma mingi omapoolse vastuse helide poliitilisele aspektile. Paljud heliloojad kirjutasid näiteks kantaate holokausti mälestuseks, inimesed kuulasid, olid liigutatud, plaksutasid, läksid koju, ja see oligi kõik. Lihtsalt ilus muusika. Weberni bagatell on palju liigutavam kui mingi sümfooniline muusika, mille puhul sa näed, et helilooja tahab, et meie oleksime liigutatud. Kui ma kuulen, et helilooja tahab, et ma oleksin liigutatud, siis ma ei ole seda. Ma olen liigutatud, kui midagi on iseenesest täiesti süütu, puhas, mitte ei püüa minuga kuidagi manipuleerida.”