Vox Clamantis: kes kõrbes hüüab, seda kuuldakse

 

Ansambli Vox Clamantis 20. aastapäeva hakul vestlevad ansambli elust, rõõmudest ja arenguteedest selle looja Jaan-Eik Tulve, noorema põlve laulja Miina Pärn ja asutajaliige Sakarias Jaan Leppik, kes ajakirja palvel jutuajamist juhtis ja lugejaini toob.

 

Viimane, mida Vox Clamantise kohta lugesin, oli hulk arvustusi meie viimase albumi “The Deer’s Cry” kohta. Mind jäi rõõmsalt kummitama ühe saksa arvustaja rõhutus, milles ta kiitis Voxi naishäälte paleti erilisust. Milles võiks see erilisus seisneda? Miina, äkki sa tead?

 

Miina Pärn: Seda on kena kuulda. Vox Clamantist on ju arusaadavatel põhjustel alati teatud pigem kaunite meeshäälte järgi. Kuna ma ise laulan enamasti naiste kõrval, siis võin öelda, et meil on ansamblis tõesti kõik väga ilusa häälega. Ja ilmselt oleme me tänaseks ka piisavalt kaua koos laulnud, et need on hakanud omavahel kokku sulama. Paljud meie seast on õppinud koorijuhtimist, see on olnud väga õpetlik ka laulja seisukohast. Vähem oluline pole seegi, et saame omavahel väga hästi läbi! See on veel vaat et kõige olulisem.

 

Jaan-Eik Tulve: Meie naistel on erksad ja säravad mittedramaatilised hääled. See on ka kogu ansambli värvigamma üks peamisi otsingusuundi ning sellist loomulikku hääletekitamise esteetikat peale vanamuusika lauljate palju ei leia. Arvan, et just seetõttu on meil tekkinud lähedane kontakt paljude heliloojatega. Möödunud kevadel saatis meile oma uue loo ameerika helilooja David Lang, lisades juurde ka helifaili esiettekandest. Need olid väga korraliku tehnika ja kõlavate häältega ooperitudengid, kuid kahjuks selline lähenemine kõikjale ei sobi. Steve Reich on isegi oma partituuridesse sisse kirjutanud, et tuleb laulda ilma vibrato’ta ning et eelistatult võiks kasutada vanamuusika kogemusega lauljaid. Voxi naiste juurde tagasi tulles mainiksin, et neil on nooruslik kõla. Just loomulik ja pingevaba hääletekitamine on see, mis on imelise värskuse ja eriliselt kauni paleti säilitanud ka meiega juba pea algusaegadest laulnud Kadri Hundil.

 

Minu jaoks on aga Vox Clamantise naishääled suhteliselt uus asi. Kui muusikaakadeemia lõpetanuna asusin elama Värskasse ja teenima säälset õigeusu kogudust, oli Vox Clamantis veel pääasjalikult gregoriaani laulu ja varajast mitmehäälsust laulev meesteansambel. Ent siiski ühe naishäälega – Kadri Hundi näol. Tulnud mõni aasta hiljem tagasi Tallinna ning liitunud taas Voxi proovidega, sai mu maailm teiseks. Vox Clamantis oli noorenenud ja ansambli profiil muutunud. Naiste tulemisega ansamblisse toimus minu silmega vaadatuna teatud nõksatus (mis mulle isiklikult meeldis) püüdele saavutada konsensust polüfoonias. Voxile on ju alati olnud omane homogeenne kõla. Monoodilises meestelaulus me selle saavutasime, miks siis mitte polüfoonias koos naishäältega?

 

Vaadeldes ansambli algust ... Jaan-Eik, ega sa tulnud ju Pariisist Eestisse tagasi tühjale kohale uut ansamblit looma? Leidsid eest lauljad, kel suuremal või vähemal määral oli juba kokkupuudet nii gregoriaani teooria kui praktikaga. Mõnel ka teadmisi sakraalse muusika olemusest ja rakendustest ... Olid juba saanud kogemuse kloostri ajamõõtmest, ent kas peitus su hinges ikka veel noormehelikku indu kohe midagi saavutada?

 

Jaan-Eik: Jah, eks keskaegset kristlikku vaimsust oli siin Eestis otsitud juba aastakümneid alates Heimar Ilvesest, Arvo Pärdist ja Hortus Musicusest kuni Erkki-Sven Tüüri, Linnamuusikute ja kogu Muusikamaja seltskonnani välja. Toivo Tulev asutas üheksakümnendate algul ansambli Schola Gregoriana, mis tegeleski vaid gregooriuse lauluga. Kui meie Voxiga alustasime, oli tõepoolest enamikul lauljaist juba mingisugune kogemus sellest muusikast olemas. Kui sa aga küsid millegi saavutamise kohta, siis õnneks olen säilitanud siiani teatud noorusliku idealismi, kus saavutamisest tähtsam on otsing ise. Ehk siis lahtiseletatult, et minule on muusikategemise juures kõige olulisem see vaimne teekond, mida me mingit konkreetset teost õppides ja lihvides läbime.

 

Miina, millal sa esimest korda Vox Clamantise nime kuulsid ja mis asjaoludel?

 

Miina: Olen Vox Clamantise olemasolust põhimõtteliselt alati teadlik olnud, sest käisin Vanalinna Hariduskolleegiumis ja Vox Clamantis on ju alati olnud ladina kvartali ja selle kooliga tihedalt seotud. Mäletan seda, kui Arvo Pärdi “Kanon pokajaneni” jaoks hakati naislauljaid otsima, minu kursusekaaslane Mari Kalling pidi kuuldavasti minema. Samal õhtul, kui ta seda rääkis, käisin Voxi kontserdil Niguliste kirikus, lauldi juudi laule. Yair Dalal oli ka. Markus Järvi laulis soolosid ja üldse oli väga meeleolukas kontsert. Tolles kavas küll ühtki naist polnud, aga mõtlesin siis, et … no oleks ise ka tahtnud sinna ansamblisse!

 

Aga kuidas sind lõpuks Vox Clamantisesse toodi, või tulid ise?

 

Miina: Selle eest pean tänulik olema Mikk Dedele. Õppisin tollal muusikaakadeemias teisel kursusel ning Mikk oli lõpukursusel ja tegi EMTA kooriga oma lõpukava. Ühes loos pidin kvartetiga väikest soololõiku laulma – vaevalt, et Mikk varem teadis, kuidas ma laulan, aga lihtsalt kuidagi juhtus nii. Mul oli seal üksi laulda täpselt kaks nooti, üks oktavi hüpe, aga kuna sellele järgnes keeruline koori sissetulek, siis võeti seda kogu aeg uuesti ja mul õnneks tuli kogu aeg välja ka! Kunagi hiljem kuulsin, et Mikk soovitas mind Vox Clamantisesse ja siis olengi oma peas mõelnud, et see oli ikka see EMTA koori proov, millega ma selle “välja teenisin”.

 

Aga tegelikult sain Jaan-Eik Tulvelt kirja, et Vox Clamantis hakkab “Kanon pokajanenit” laulma ning tulevad kontserdireisid Prantsusmaale ja Jaapanisse – ja tere tulemast! No see tundus täiesti ebareaalne. Vaatasin, kellele see kiri veel on saadetud, ja minu tulevased häälerühmakaaslased olid Iris Oja ja Tuuri Dede. Siis mõtlesin küll, et … oi!

 

Jaan-Eik: Jah, see on tõsi, et Mikk Miinat soovitas, kuid mitte EMTA koori proovi põhjal. Mikk nimelt jõudis ükskord hääleseade tundi natuke varem ja kuna Miina tund veel kestis, siis sai ka Mikk sellest osa. Pärast tundi helistas ta kohe mulle ja oli lummatud. Olen Mikule tänulik tegelikult väga mitme uue laulja eest. Kuna oleme Voxiga algusest peale proove teinud Vanalinna Hariduskolleegiumi ruumides, siis on sealsed lapsed mulle nägupidi kõik tuttavad. Miinat ja samuti ansamblis laulnud Tuuri Dedet mäletan mõlemaid juba päris lapsest saati.

 

Kas on midagi Vox Clamantise eri koosseisudele ühist, sõltumata lauljate ja aegade vahetumisest? Mulle endale on see asi üpris selge nüüd, kui olen saanud põgusalt koos töötada ja laulda ka nooremate lauljatega. Voxi on läbi aastate iseloomustanud isetu suutlikkus leida kompromisse ka kõige ärevamatel hetkedel: muusikas, logistikas, proovitöös, perspektiive seades. Selle kõige aluseks tundukse omakorda olevat sõnulseletamatu teadmine sellest, mida me korda saata tahame ja mille poole püüdleme. Minul näiteks vallandub selline teadmine mõne kontserdi järgsel kirkusehetkel. Siis, kui ansambel on vaat et enese adumata teinud mingi vapustava esituse, millel ei ole enam psühhosomaatilisi selgitusi. Mulle preestrina seostub see täiesti kirka jumalikkuse kogemusega. Julgen seda ka siin selles kontekstis välja öelda. Aga küllap me lauljad aduvad seda eri moodi ja seletavad eri sõnadega. Katarsis teatris ja katarsis muusikas on ikka seesama katarsis. Inimese puudutamine sellisel jõulisel viisil, mille kirjeldamiseks jääb inimkeeltel sõnu puudu. Mäletan üht Arvo Pärdi “Virgencita” esitust Nantes’i “La Folle journee” kontserdil, kus ma, alles värskelt Setomaalt ansamblisse naasnuna polnud laulja rollis, vaid kuulajana saalis. No ma ei ole just eriti emotsionaalne romantik ja vanuski hoiab rohketes ahhetamistes tagasi, ent pärast selle laulu ettekannet oleksin tahtnud kõigile lauljatele kaela viskuda. Tolle saali eriti kuivas ja viledas akustikas lauldu ei olnud toona minule enam laul, vaid seisund.

 

Jaan Eik: Vox Clamantise käima lükkavaks mootoriks on eelkõige see teekond, mida me koos kuulajatega läbime vaimsel tasandil. Samas, nagu palju ümberringi näha võib, peidetakse ka oma oskamatust tihtilugu vaimumaailma sildi taha. Seepärast ei tasu sellest üleliia jutustada: ega silt asja vaimsemaks tee, see kas on või ei ole. Kuid selleks, et kõik väärtused esile tuleksid, peab tehniline pool igati paigas olema. Selleks tehniliseks nõustajaks on meil gregooriuse laul, millele tuginedes püüame lahti harutada igasugust muusikat ning igasugust vaimsust. Gregooriuse laulus on peaaegu alati kasutatud psalmitekste. Seda saja viiekümnest psalmist koosnevat vana testamendi laulutsüklit retsiteeritakse kloostrites igal nädalal. Üks mu kunagine Pariisi tuttav,  omaaegne Charles de Gaulle’i valitsuse justiitsminister, Prantsuse Akadeemia president ning Sorbonne’i ülikooli professor Jean Foyer analüüsis psalme ja laulis neid pidevalt ette ka oma juuratudengitele. Nii et, kes vähegi gregooriuse lauluga tõsisemalt tegeleb, seda puudutatakse mitmest otsast, rääkimata sellest, et ka vokaaltehniliselt toimib see muusika väga hästi.

 

Miina, mis on sinu arvates Vox Clamantist kandev nähe?

 

Miina: Võibolla mingisugune vaimsus, mida kannab ka repertuaar, mida me laulame. Samamoodi loomulikkuse esteetika. Ja lihtsus.

 

Vox Clamantis on kombanud mitmeid muusikastiile ja žanreid, ent jäänud alati truuks gregoriuse laulule. Enamgi veel, meie gregooriuse laulude esitust on mitmel korral peetud lausa niivõrd heaks, et see varjutab mõnikord ka ansambli mitmehäälsuse õrnad magusad viljad. Võrdlused on muidugi alati subjektiivsed, lähtuvad võrdlejast ja tema isiklikust kogemusest. Aga midagi selles hinnangus on, pean tunnistama. Milline on gregooriuse laulu osa Voxi praegust tegevust ja kontsertkavu silmas pidades?

 

Jaan Eik: Gregooriuse laul on ja jääb ansambli muusikaliseks teljeks. Minu jaoks on see niivõrd ammendamatu maailm, et leian sealt tuge igasuguse muusika mõtestamiseks. Praegusel ajal teeme tihti ka selliseid kontserdikavu, kus gregooriuse laul otseselt ei kõlagi, kuid meie alateadvuses, muusikalises tunnetuses ja esteetikas on ta ikkagi nõnda palju sees, et kostab välja ka näiteks möödunud suvel lauldud Schuberti kavas. Mina isiklikult ei kasuta tegelikult kunagi väljendit “hea esitus”, vaid püüan mõelda, miks üks või teine asi mulle meeldis, ja nii ka näha, kuhu ise liikuma peaksime. Kõik Jumala loodu on ilus ning, ära kasutades meie loomulikku tundlikkust, intuitiivsust, sügavuti minekut ja muud, võime jõuda väga kaugele ja tabada selle ilu mõõtmatust. Nõnda võivad ilusad olla ka ekstreemse helitugevusega edasi antud karjed või mingi sünteetiline heli, kuid ainult sellisel juhul, kui helilooja või artist seda oma südames õigustatuks peab. Kõik, mida me teeme oma südametunnistuse vastaselt või isegi seda kuulamata, mõjub ebaloomulikult. Ärgem unustagem, et ka valu ja surm on elu loomulikud osad ning seetõttu ei jaga ma absoluutselt arvamust, et ainult heakõlaline muusika on õige ja kõik, kus käredamat häält tehakse või on kriipivamad kooskõlad, lähtub kurjast. Mina oleksin pigem valvas siis, kui ninna hakkab tungima liiga palju magusat lõhna, sest ega madu ju Evale ohakat söögiks pakkunud, vaid ikka kena ja maitsvat õuna.

 

Loe edasi Muusikast 1/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload