_page-0001.jpg)
Umbes nii väljendus kultuuriminister Indrek Saar 5. detsembril Kadrioru kunstimuuseumis, kus esitleti Eesti Pillifondi kuut esimest hinnalist keelpilli koguväärtusega 800 000 eurot. Tõsi, kui pillifond napp aasta varem asutati, oli seegi sajandi sündmus – nii kaua kõneldud ja oodatud –, ent vaevalt julges keegi loota selles nii kiiret ja edukat käivitumist. Eesti muusikute kasutusse on nüüdseks lisandunud kuus väärtpilli, olgu need siinkohal reas: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistöös valminud viiul (1775–1780); Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798), Enrico Catenari viiul (1680); altviiul, mille meister on arvatavasti Thomas Urquhart (1650–1700) ning meister Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802).
Sellest, kuidas uhke tulemuseni jõutud, teab kõnelda vaid fondi juhatuse liige Marje Lohuaru, kes ministri sõnul „tegi Eesti muusikute nimel imesid nii Euroopa pilliagentuurides kui ka Eesti ettevõtjate hulgas“. Küllap jaguks kogetut pikaks jutuks, siinses veerukeses palusime keskenduda sponsorluse teemale, sest paraku on nii, et pille ja ka kompetentsi saab osta, kui raha on. Aga just fondi käivitamise raha pole siiani osatud leida või isegi söandatud otsida. Kuidas see siis nüüd õnnestus?
Marje Lohuaru: Projekti eripära on see, et majanduslik ja vaimne pool on siin ühendatud. See on juhtum, kus suhetes ettevõtjatega tunnetasin eelkõige nende sügavat huvi toetada Eesti kõrgkultuuri. Räägime ju keelpillimängust kui elitaarsest tegevusest ja väga pikast haridusteest, et üldse jõuda hea mängutasemeni, ning samal ajal ka Eesti üsna noorest ettevõtluskeskkonnast. Eks natuke tuli selgitada, mis pillid need on, aga valmisolek soetada viiul, tšello või isegi altviiul oli olemas. Kusjuures fondi panustamine on oluliselt suurem ja erineb kultuuriürituste tavasponsorlusest.
Pillifondi käivitamise üks eeldusi oli, et selle vajalikkus oleks riigi tasandil olnud selgelt välja öeldud. Selles mõttes andsid kindlustunde „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, kus Eesti Pillifond määratleti valdkondliku prioriteedina. Olen fondi asutamisel tundnud kõigi kolme viimase kultuuriministri mõistmist ja toetust. Soovin tänada ka viiuliprofessor Mari Tampere Bezrodnyt, kelle kõrgprofessionaalne pillitundmine, rahvusvaheline kontaktide võrgustik ning aja ja teadmiste panustamine aitas kaasa fondi edukale algusele. Ta avas mullegi päris palju keelpillide olemuse saladusi. Märkimisväärne on ka see, et jõudsin fondi käivitades selliste äriringkondadeni, kes ei ole pidanud vajalikuks ennast avalikkuses esitleda. See andis kinnitust, et Eestis on potentsiaalseid kõrgkultuuri toetajaid märksa rohkem kui esmapilgul paistab.
Kultuurivaldkonnas otsitakse ju enamasti sponsoreid. Lihtsustatult: kultuur lihtsalt küsib raha ja vahel tundub, et see raha antakse ka selleks, et asjast n-ö lahti saada. Pillifondi puhul on olukord täiesti erinev: me kaasame omaniku, kelle seotus oma investeeringuga on väga tugev. Tema investeeringu käekäik (kontserdid kodu- ja välismaal jpm) on pidevalt jälgitav ja enamgi veel – sellest on võimalik osa saada ja rõõmu tunda. See on kultuuri toetamisel huvitavam ja kindlasti uuem lähenemine.
Kui rääkida pillidesse investeerimisest, siis finantsvõimekus peab loomulikult olema: head asja ei saa väikese rahaga. Ettevõtjal on palju küsimusi, nagu näiteks,miks see pill maksab just nii palju? Kuidas selle väärtus ajas muutub? Ja nendele küsimustele tuleb vastata. Ainult usaldusest siin ei piisa, tehingu sõlmimise esimene eeldus on eksperthinnang. Selles mõttes ei ole valdkond kuigi hästi ette valmistatud, meil puudub ekspertiis, antud juhul rahvusvaheliste sertifikaatidega litsenseeritud pillieksperdid, ehkki pillimeistrite tasandil on meil üsna vilgas elu. Seetõttu väärib pillide soetamise keerukas protseduuris osutatud abi eest erilist tänu Soome ekspert Eero Haahti.
Teine tundmatu maa oli kogu juriidiline baas: pilli ost, rentimine, omandiküsimused jpm vajab juriidilist vormistust. Toetusime siin Soome OP pangale, mille keelpillikollektsiooni kuulub kümme pilli. Jah, neilgi pole rohkem, nii et selle kõrval on meie fondi kuus pilli väga tugev algus. Saime sealt dokumentide näidised, mida ei saanud küll täiesti üle võtta, aga mis aitasid meil lepingud koostöös Triniti advokaadibürooga välja töötada. Lepingute koostamisel olime maksimaalselt paindlikud, et iga investori soove silmas pidada. Näiteks oleme ettevõtjatega teinud lepingu, kus teise osapoole tahtel on sees anonüümsuse nõue. Tegevuse käigus märkasin, et seda laadi koostöö äratab huvi ka ärimaailmas, ja mul on lootust, et nii mõnigi meie partner võib osta ka teise pilli. Pillidesse investeerimine on võrreldav raha paigutamisega teemantidesse ja kulda, aga pilli puhul on lisaväärtuseks omaniku võimalus toetada haridust ja muusikakultuuri laiemalt, millest tõuseb avalik kasu.
Pillide vajadus on suur, nii et fondil tuleb kohe edasi minna. Peame tingimata ühe tšello juurde saama: meil on ju väga head tšellistid, aga pakkuda vaid üks pill (samuti altviiul), sest tšellosid ongi järel vähem ja need on viiulitest kallimad. Tegelikult oli viiulit ettevõtjate hulgas ka natuke kergem reklaamida.
Huvitav on ka poognate küsimus. Kui käisime Pariisis Vatelot-Rampali juures Gaglianosid toomas, siis näidati ka nendele pillidele sobivaid poognaid, aga nende hinnad algasid 15 000 ... Paraku on poogna valik väga individuaalne, sõltudes konkreetsest interpreedist ja tema mängulaadist. Nii jääb poognate ostmine edaspidiseks, praegu tuleb leida need kuus õnnelikku, kes saavad lähiaastail musitseerida nii kvaliteetsetel pillidel.