Saabuva postmodernismi heiastus ehk katse mõtestada Ester Mägi “Sümfooniat”

 

Ester Mägi teoste puhul on esile tõstetud eesti rahvamuusika mõju, sellega seotud variantset või variatsioonilist arendust ja modaalsust ning seda kõike vürtsitavat mõõdukat modernistlikkust, kuid hoopis vähem on helilooja teoseid käsitletud intertekstuaalsest aspektist. Kirjutajad on püüdnud eelkõige näidata Mägi olulisust eesti kultuurile ja seda, kuidas see kultuur on omakorda helilooja stiili vorminud. Vähem on mainitud ja ka hinnatud seda, mis tema muusikas ei ole otseselt rahvusspetsiifiline. Heliloojat selles muidugi vaevalt süüdistada saab. Pigem on Mägi loomingu retseptsiooni mõjutanud visalt püsiv rahvusromantiline paradigma, mis vaatleb ja väärtustab muusikat selles sisalduvate rahvuslike joonte kaudu, teisi külgi selle arvel sageli ignoreerides.

 

Tänapäeval võiks sellest ehk juba loobuda, seda enam, et niisugusel mõttesüsteemil on kalduvus kirjutajat tasalülitada. See on kahjulik päris mitmes mõttes. Puhtpragmaatiliselt teeb see heliloojale karuteene: peamiselt rahvuslike joonte rõhutamine suleb teoste retseptsiooni teatavasse mulli, millest kord sinna kinni jäänud teos enam nii hõlpsalt välja ei pääse. (Kas mitte selles ei peitu mõneti ka Veljo Tormise, tasemelt Arvo Pärdiga täiesti võrreldava helilooja fenomen, kelle teosed ei suuda kõrgest väärtusest hoolimata ületada teatavat levimiskünnist?)

Kuid rahvuslikkuse rõhutamisega kaasneb üks veelgi problemaatilisem aspekt. Mõiste rahvuslik koolkond on mõneti sildistav. Keskusest vaadelduna olid rahvuslikud koolkonnad imiteerimiskatsed, mille puhul tehnilise meisterlikkuse arvatavat puudumist korvas eksootiline koloriit. Rahvuslikkust sellises tähenduses võib vaadelda pigem keskuse katsena säilitada domineeriv positsioon, mis ju tegelikult ka väga hästi õnnestus. Mõnevõrra utreerides võib väita, et alates XIX sajandist on meil olemas (päris) muusika ja rahvuslik muusika. Kui XIX ja XX sajandil oli tegemist mõtteviisiga, millega perifeeria üldse n-ö parketile pääses, siis tänapäeval ei ole küll enam tõsiseid põhjusi, miks sellist ennastkoloniseerivat (et mitte öelda ennastalandavat) praktikat peaks jätkama. On lausa sümptomaatiline, kuidas mingi muusika olulisuse kasvades sellest välja taandub rahvuslikkuse mõõde kui muusika väärtuse peamine kandja – üks tüüpilisemaid on Sibeliuse näide, kus rahvusliku helilooja kuvandit asendab aina enam suure sümfooniku kuvand.

 

Neoklassitsistlik mimikri

Sellest tulenevalt katsun järgnevalt vaadelda Ester Mägi “Sümfooniat” eelkõige kui lääne klassikalise muusika traditsiooni kuuluvat teost. Mingis mõttes teeb selle ülesande kergemaks juba teose žanriline määratlus, mis võimaldab luua laiaulatuslikke seoseid.

Pean kohe ütlema, et vähemalt intertekstuaalselt on Mägi sümfoonia suhteline lihtsus ja pretensioonitus petlik. Kõigepealt vajaks kommentaari selle kolmeosalisus. Viimane on iseloomulik eelkõige selle žanri varasematele teostele, varaklassikalistele sümfooniatele. Ilmselt ei teadvustata seda, kuivõrd XIX sajandil kolmeosalisest mudelist (kiire-aeglane-kiire) peaaegu täiesti loobuti neljaosalise mudeli (kiire-aeglane-tantsuline-kiire) kasuks. Võib liialdamata väita, et kolmeosaline suur sümfoonia on tollel ajal pigem kurioosum, mis võis sellisena olla tingitud kas programmilisest ideest (näiteks Liszti “Faust-sümfoonia”), teose taotletud kammerlikest mõõtmetest (Mendelssohni noorpõlves kirjutatud keelpillisümfooniad) või tantsulise osa asetamisest keskmise aeglase osa sisse, mille puhul tuleks aga tegelikult rääkida juba omalaadsest vormilisest mimikrist – neljaosalise tsükli varjumisest kolmeosalise tsükli maski taha (näiteks Dvořáki 3. sümfoonia).

 

 

 

Loe edasi Muusikast 1/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload