• Aare Tool, muusikateadlane

Kas vanus loeb? ERSO 90


Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab sel kontserdihooajal 90. aastapäeva. Kas see on orkestri jaoks lühike või pikk aeg? Kui vaadata sümfooniaorkestri kui musitseerimisvormi ajaloole laiemas perspektiivis, siis võiks ERSO määratleda “keskmise põlvkonna” orkestrina: ühest küljest ei tasu ainuüksi vanuse pärast nina püsti ajada, kuid teisest küljest on selge, et tegemist pole ühepäevaliblikaga.

Sümfooniaorkestrite ja üldisemaltki klassikalise muusika puhul avab vanuse teema midagi olemuslikku, kuid samal ajal ka probleemset. Väljend “klassikaline muusika” on tähendusest, hinnangutest ja kultuuriseostest pilgeni laetud: seostub ju “klassikaline” ajaproovile vastupidanuga, eeskujuliku ja isegi veidi normatiivsega. Probleem on aga selles, et sõna tähendusseosed on muusikasse üle kandunud teistest kultuurivaldkondadest, kus selle all mõistetakse midagi ajas palju kaugemale ulatuvat. Huvitav on paralleel näiteks mõistega “klassikaline haridus”: uuemal ajal on selle sisu paljuski avardunud ja ähmastunud, kunagi tähendas see aga üsna ühemõtteliselt vanade keelte (s.t ladina ja kreeka keele) ning antiikkirjanduse tundmist. Kui muudes kultuurivaldkondades mõistetakse klassikalise all Platonit ja Cicerot, siis muusikas räägime loomulikult märksa uuematest hoiakutest: praeguste muusikainstitutsioonide ja akadeemilise musitseerimispraktika juured on valgustusajastus, need said selgema kuju XIX sajandi jooksul ja neid hakati tajuma “klassikalisena” alles XX sajandil. Avalik kontsert on valgustusajastu sotsiaalse võrdsuse ideoloogia kujukas väljendus, mis ammutab jõudu arusaamast, et seni aristokraatia privileegiks olnud kultuurivormid võiksid vähemalt idee poolest olla kättesaadavad mõnevõrra laiemale maksujõulisele tarbijaskonnale. Selle idee teostamisel pöörati uus lehekülg möödunud sajandil heli salvestamise ja piiramatu levitamise võimaluste tekkides.

Loe edasi Muusikast 1/2017