Briti muusikakriitik David Nice: aja märk on mitmekülgsus

01/11/2016

 

Eesti suuri muusikaüritusi kajastab järjest enam ka välisajakirjanikke. Meile on nende arvamused ja seisukohad kahtlemata väga olulised. Selle aasta Eesti muusika päevi väisas teiste hulgas ka briti The Arts Deski ajakirjanik David Nice, põhjalik, asjatundlik ja hinnatud kvaliteetkriitik. Festivali päevil kõneles ta lähemalt väljaandest, millele ta kaastööd teeb, briti muusikaelust ja sealse muusikaajakirjanduse hetkeseisust.

 

Härra Nice, teete kaastööd sellisele meediaväljaandele nagu The Arts Desk. Saan aru, et see on puhtalt internetipõhine, laiaulatuslik väljaanne Inglismaal. Miks see rajati?

 

The Arts Deski asutajateks olid inimesed, kes kirjutasid Daily Telegraphile ja teistele ajalehtedele. Nad nägid, et muusikakriitikal on ajalehtedes üha vähem tulevikku, klassikasündmuste kajastamise maht väheneb ja et internetiväljaandes on võimalik kirjutada põhjalikumalt, pikemalt, olla vaba reklaamist ja luua midagi tõesti väärtuslikku.Inglismaal on küllaltki palju amatöörkirjutajaid, blogisid, aga idee oli teha kvaliteetajakirjandust, kus oleks võimalik rääkida kõigist kunstidest.

 

Mina liitusin The Arts Deskiga kolleegi kutsel. Enne seda töötasin kuus aastat The Guardianis ja The Sunday Correspondentis. Aga ma ei saanud kunagi päriselt päevalehtedele kirjutamist nautida. Seal oled alati sõltuv toimetajatest, reklaamist, tellijatest. Mul on oma, võimalik, et utoopiline nägemus kultuuriajakirjandusest ja The Arts Deskis avanes mul võimalus seda teostada.

 

Kas The Arts Desk kasutab ka eespool mainitud amatöörkirjutajaid?

 

Siiski mitte, meil kirjutavad ainult professionaalid. Amatöörkirjutajad on toredad ja entusiastlikud, kuid alati mitte nii kompetentsed ja nad on väga sõnaohtrad. Kui selline stiil leviks, siis võiks veebiväljaande usaldatavus kaduda.

 

The Arts Deski autoritel on kõigil ka oma huvid ja valdkonnad. Minu huvitab näiteks kajastada nooremate, mitte veel nii tuntud artistide tegemisi või väikesi festivale põnevates kohtades. Kuigi ikka ja jälle tuleb ette diskussioone veebiväljaande asutajatega, kes leiavad, et tuleb kirjutada atraktiivseid lugusid kuulsamatest muusikutest, et lugejaid juurde tuua ja et saidil oleks rohkem klikke. Ma väidan aga, et ega siis ainult hitid klikke too.

 

Noorte, alles alustavate interpreetide kontserdid ei saa kajastust suurtes päevalehtedes, aga seal saab kuulda palju huvitavat ja kunagi ei tea, mis neist tulevikus saab. Mind väga huvitab uute nimede avastamine.Kuna meie väljaanne on vaba finantssurvest, mis on ajalehtedel, siis on meil ka kohustus ja vastutus kajastada muusikaelu igast võimalikust rakursist ja mitte ainult peavoolu sündmusi.

 

Kuidas väljaannet rahastatakse?

 

Alguse juures oli mitmeid finantstoetajaid. Väljaande tehniline teostaja investeeris siia hulga oma raha. Kujundus on tõepoolest professionaalselt tehtud. Raha loodeti saada ka reklaamist.

 

Kuidas sellega on läinud?

 

Reklaamiga kahjuks pole saadud nii palju, kui loodeti. Nüüd on meil aga nii, et tasuta saab näha nelja artiklit. Kui soovid lugeda rohkem, pead maksma väikest tasu, kaks naela kuus. Nii et sealt laekub midagi ja nüüd läheme ka fondi alla, mis hakkab väljaannet toetama.Rõõmu teeb ka see, et kõigi kuue aasta jooksul, mil väljaanne on eksisteerinud, on tulnud juurde üha rohkem kaastöölisi. Meil on mitmeid väljapaistvaid kirjutajaid, nagu näiteks Ismene Brown, kes kirjutab ka The Telegraphile, Matt Wolf New York Timesist...

 

Saan niimoodi aru, et honorari veebiväljaanne siiski maksta ei saa?

 

Jah, honorari meile ei maksta, kirjutame armastusest ja huvist asja vastu. Aga meie loetavus on suur ja väljaannet jälgivad laiad ringkonnad. Autorid saavad enesestmõistetavalt kontsertidele priipääsmed. Mina näiteks olen saanud jälgida peaaegu kogu Londoni ooperiproduktsiooni, ka see näitab, et institutsioonid hindavad meie väljaannet.

 

Selline hoiak kirjutada armastusest aine vastu on kahtlemata väga kiiduväärne.

 

Olen kuulnud, et ka Eestis on küllaltki palju sellist muusikasündmustel käimist ja kirjutamist lihtsalt armastusest asja vastu.

 

Nüüdisajal on kahjuks üldine tendents, et pead tegema palju rohkem vähema eest. Honorarid vähenevad ka ajalehtedes. Enamgi veel, mitmed ajalehed on olnud sunnitud minema ainult netti, nagu näiteks The Independant. Seda enam polegi paberväljaandena.

 

Kas tõesti, selline ajalooga väljaanne?

 

Kahjuks küll. Ja samuti on ajalehtedes väga palju kultuuriosa vähendatud.  Arvustuste eest saab seal 40 naela, mis üleriigilise ajalehe puhul on vähe. Ka raadio honorarid on langenud.

 

Eestis siis polegi selle taustal asjad halvasti.

 

Olen mõistnud, et teil toetatakse kultuuri riiklikult, meil aga mitte eriti.

 

Näiteks meie National Opera, suuruselt teine ooperikompanii, on raskustes. Royal Opera on hästi toetatud, glamuurne, seal esinevad rahvusvahelised staarid, aga National Opera on nii sama hea ja huvitub rohkem teatri, lavastuse aspektidest, individuaalsetest projektidest ja neilt võeti toetus ära. Nüüd on seal muusikajuhiks Mark Wigglesworth, selle üle on kõik väga rõõmsad, sest ta on suur muusik ja oma alale väga pühendunud. Ta on teinud juba mitmeid väga edukaid produktsioone. Aga tema nõue oli, et teater peab olema täisajaline. Algul taheti temaga teha perioodiline leping. Aga nii on ju võimatu täisväärtuslikku tööd teha ja samuti ei saa mõneks kuuks tegevuseta jätta orkestrit ja tehnilisi töötajaid.  Nii et me võitleme selliste asjade vastu.

 

Loe edasi Muusikast 11/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload