_page-0001.jpg)
Juba traditsioonidega Tartu festival “IDeeJazz” tegi sel aastal programmi esinduslikkuse ja geograafia mõttes suure arenguhüppe. Esimest korda “IDeeJazzi” tänavust esinejakaarti silmates valdas mind sulaselge üllatus – tegemist oli tõelise tähtede paraadiga, kus kõrvuti Argentina bandooniumilegend Dino Saluzzi, maailma parimate elektribassistide hulka kuuluv, alati elurõõmsa esinemislaadiga Richard Bona ja Euroopa jazzi koorekihti esindav pianist Marcin Wasilewski trio, neid formaalselt “soojendamas” muusikud, kes loomulikult kannavad suurepäraselt välja ka täispika eraldi kontserdi – Kadri Voorand oma kvartetiga, duo Kristjan Randalu ja Bodek Janke (ehk Grupa Janke Randalu) ning juba nõukogude ajast tuttav tatarlasest imekitarrist Enver Izmailov.
Kompaktne kava jaotus kolme päeva peale, kontserdiprogrammile lisasid väärtust töötoad ja õhtused jämmid. Ajakiri Muusika oli kohal kõigil kolmel päeval, igal õhtul eri kuulaja ja kirjutaja.
Kadri Voorand pani aja seisma
Novembri algul juba kuuendat ja tänavu esimest korda rahvusvahelisena toimunud “IDeeJazz” on alati aktiivselt otsinud uusi esinemispaiku, lülitades programmi vastvalminud Tartu kontserdisaale. Nii oli see möödunud aastal, kui festivali lõppkontsert toimus Elleri kooli Tubina saalis. Sel aastal valiti põhiprogrammi avakontserdiks äsja avatud Eesti Rahva Muuseumi 240-kohaline teatrisaal. Skeptikute meelest liiga kauge ja “linnast väljas” olev ERM asub tegelikult Tartu kesklinnast veidi üle kahe kilomeetri kaugusel. Mina jalutasin uude kontserdipaika 35 minutiga. Jazzisõbrad leidsid igatahes koha üles ja võtsid loodetavasti ka omaks, sest kontserdi alguseks oli saal rahvast täis.
“IDeeJazzi” korraldaja Oleg Pissarenko ütles ava- ja tänusõnad nii publikule kui ka toetajatele ja kuulutas välja avaesineja. Enesestmõistetav, et rahvusvahelise ürituse avajaks uues, Eesti rahvast pajatavas ja Eesti rahvale loodud hoones on Eesti kollektiiv, festivali põhiprogrammi rahvusvahelises seltskonnas ainuke eestimaine ansambel – Kadri Voorand ja tema kvartett.
Minu sügavam huvi avakontserdil ja tegelikult kogu festivalil oli suunatud Poolast saabunud Marcin Wasilewski triole. Alates 1993. aastast samas koosseisus mängiv trio (Marcin Wasilewski klaveril, Sławomir Kurkiewicz kontrabassil ja Michał Miśkiewicz trummidel) on Poola jazzi tipus juba selle sajandi algusest peale. 1996. aastal ilmunud debüütplaadile lisandus veel neli (kõik Simple Acoustic Trio nime all). Noori, 1975. aastal sündinud muusikuid pani tähele üleilmse tuntusega poola jazztrompetist Tomasz Stańko, kelle saateansamblina salvestati kolm plaati firmale ECM ja käidi ka “Jazzkaarel”. Alates 2008. aastast on Marcin Wasilewski trio ECMi märgi all välja andnud viis albumit, mis on kõik olnud nomineeritud jazziplaadi kategoorias Poola iga-aastasele muusikaauhinnale Fryderyk. Neli neist on ka parimaks tunnistatud. Pianist Wasilewski on jazzmuusikute kategoorias saanud sama auhinna neli korda ning on koguni kaheksa Fryderyki laureaadina tänapäeva Poola jazzi üks tunnustatum muusik, keda edestab ainult vanameister Tomasz Stańko. Olin kuulanud kõiki trio plaate, olin nende kohta piisavalt lugenud ja nüüd olid nad siin – ootused olid suured.
Kuid õhtut alustas ikkagi Kadri Voorand Quartet. Kõik me teame ju Kadrit, tema vokaalseid võimeid, tema ekspressiivset ja vitaalset esinemismaneeri. Vast ei taibanud oodata midagi erilist, liiati olin kvarteti tänavu ilmunud plaadi “Armupurjus” kontsertkava eelnevalt juba kuulnud. Aga Kadri Voorand ning Taavo Remmel, Ahto Abner ja Marek Talts suutsid ikkagi valmistada tõelise üllatuse ja elamuse. Voorand on näidanud ennast ka hea ja inspireeriva pianistina. Tema vaiksed, minimalistlikud klaverihelid juhatasid kontserdi sisse, ilmestasid ja hoidsid pinges, klaver ja Kadri andsid impulsid, bänd toetas ja mängis kaasa. Üle kõige lendles muidugi laul, hingestatud, pingestatud, teksti ja meloodiaga mängiv. Aga siis jäi ruum (füüsiline ja muusikaline) lauljatarile kitsaks. Hetkeks vaos hoitud energia pääses valla, elektroonilised efektid tulid appi ja üle kuulajate tuiskas helimassiiv. Kadri Voorand on vaieldamatu liider, improvisaator muusikas ja ka publikuga suhtlemises. Ta võib kuulajatega vaimukalt flirtida, ta võib bändikaaslasi heatujuliselt “kiusata”. Muusikud kuuletuvad oma “kapriissele” juhile jäägitult, rokkides, mõtiskledes ja improviseerides koos temaga. Kitarrist Marek Talts, ehkki kvarteti uus liige, tuleb Kadri hullusega vahest kõige ekspressiivsemalt kaasa. Kui “armupurjus” lõpulugu oli rajuhoona publikusse paiskunud ja sama tormilise ovatsioonilaine esile kutsunud, tuli lisapala. Kadri Vooranna sõrmede alt kostsid vaiksed klaverihelid ja ta jutustas: “Ma panin aja seisma…” See oli nagu pihtimus ja sain aru, et aeg oligi seisma jäänud, tegelikult juba alates kontserdi avaloo “Kui need laiad meretuuled” (Kersti Merilaasi tekst) esimestest taktidest. Pärast sellist lummavat kontserti poleks tahtnud enam midagi muud kuulata, mulje oli niivõrd vägev. Meenus, et kolme aasta tagusel “IDeeJazzil” tekitas Kadri Voorand koos Tanel Rubeni kvartetiga sama tunde. Kuidas wa seda teed, Kadri?
Kõik järgnev oli kohusetundest kuulamine. Ei suutnudki keskenduda Poola parimatele jazzmuusikutele. Sorry, pan Wasilewski! Soovin siiralt, et järgmisel korral oleks Kadri Voorand festivali lõpetajate hulgas…
Loe tervikuna Muusikast 12/2016