Tuntud ja tundmatu Valter Ojakäär

27. oktoobril lahkus meie seast Valter Ojakäär. Lõppes pikk, värvikas ja teguderohke elutee, mida punase niidina läbis muusika. Ja see niit on olnud üle poole sajandi kõigile nähtav ja jälgitav Ojakääru kui muusiku, muusika kirjutaja, muusikast rääkija ja muusikast kirjutaja tegevuses. Kõige enam hämmastabki tema produktiivsus: kõigil loetletud aladel on tulemus korraliku elutöö vääriline. Mõningal määral on see seletatav tema peaaegu sajandipikkuse eluteega ja elu lõpuni säilinud entsüklopeedilise mäluga, aga ilmselt on õigus ka filosoofidel, kes väidavad, et üks eriline andekuse liik on töövõime, ilma milleta ei pääseks kõik muu mõjule. Seda viimast oli talle antud küllaga.  

 

Muusika tuli Ojakääru ellu pooljuhuslikult alles esimesel sõja-aastal, gümnaasiumi eelviimases klassis, ja alates järgmisest suvest, kui tekkis võimalus hankida saksofon, ei kadunud muusika tema elust enam hetkekski. Tuleristsed muusikuna sai ta nii klarnetistina kooli sümfoniettorkestris kui ka koolipoiste tantsuorkestris ABC, mille populaarseks muutudes teenis ta ka oma esimese töötasu. Tema elus on olnud suur osa juhusel: pooljuhuslikult sai temast muusik, juhuse tõttu sattus ta koos mängima Raimond Valgrega ja hiljem ka Erich Kõlariga, kellest kujunes kõige otsustavamatel hetkedel tema muusikaline teejuht; juhuse läbi sai temast komnoor ja hävituspataljoni liige. Mis muu, kui juhus säästis teda ka sõjas – “Wermacht oli võtnud mu elust 510 päeva, ent olin elus,” võis ta 1944. aasta novembris konstateerida. Kuid nagu rahvatarkuski ütleb – juhus soosib vaid neid, kes seda väärivad.

 

Ülevaadet Valter Ojakääru eluteest ei saa kuidagi ette kujutada, rääkimata temast kui tegevmuusikust. Ta osales üle kolmekümne aasta saksofonistina meie esinduskollektiivides nagu näiteks John Pori orkester ja Kuldne 7. Märkimisväärne oli ka Eesti Raadio džässorkester ja estraadiorkester, eriti ajal, mil džässist sai “imperialistide mandunud muusika” ja saksofon oli selle sümbol. Need ajaloo keerdkäigud tuli ka temal läbi teha. Ojakäär on selle kohta kirjutanud: “Võrreldes eluga džässorkestris, kus töö ja ajaviide käisid käsikäes, oli estraadiorkestris mängimine enamasti tüütav töö.” (Ojakäär 2013: 181). Ehk see oligi põhjus, miks ta otsustas sealt 1970. aastal lahkuda.  Seejuures on huvitav, et – nagu Ojakäär on ise on märkinud – tal pole kunagi olnud solisti-improvisaatori ambitsioone. Kuid saksofonirühma liidri positsioon talle sobis. Ka teine tema kui muusikuga seonduv külg on omanäoline: lõpetanud 1956. aastal teisel katsel (esmaõpingud katkestas sõda) konservatooriumi Heino Elleri õpilasena, on ta kirjutanud muusikat laias spektris. Suurema osa tema umbes 270 teosega loomingunimistust moodustavad laulud ja instrumentaalsed väikevormid, kuid siit leiame ka filmi- ja teatrimuusikat, sealhulgas ooperi “Kuningal on külm”, mille esietendusega avati Vanemuise teatri uus maja. Huvitav on seejuures märkida, et Ojakääru tuntuimaks lauluks on osutunud algajana kirjutatud “Rannakolhoosis” (praegu tuntud kui “Uus paat”), mis saavutas tänu Georg Otsale tohutu populaarsuse kogu Nõukogude Liidus, aga ka näiteks Soomes, kus seda siiani kuulda võib. Mitu laulu pärjati erinevatel võistlustel auhindadega; oma parimaks loomeperioodiks hindas helilooja ise viie- ja kuuekümnendaid. (Ojakäär 2013: 286). Huvitav on tähele panna, et meie muusikute noorem põlvkond on Ojakääru loomingu taasavastanud ja nii võib nii kontserdikavades, plaatidel kui YouTube’is leida uusversioone tema parimatest lauludest. Hoolimata kõigest eeltoodust ei pidanud Ojakäär end “päris” heliloojaks , kuna leidis, et tema saavutatu ei sobi ühte ritta Heino Elleri, Eduard Tubina, Artur Kapi, Eino Tambergi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise loominguga (Ojakäär 2013: 250). Tagasihoidlikkus kaunistab inimest!

 

Kuulun ise põlvkonda, kelle jaoks olid Valter Ojakääru raadiosaated džässist[1] need, mida ei võinud mingi hinna eest vahele jätta. Oli see ju ainus[2], pealegi eestikeelne džässi käsitlev infoallikas (toona ei olnud minu põlvkonna noorte inglise keele oskus veel piisavalt hea). Info hankimise teid on Ojakäär lähemalt kirjeldanud oma Eesti levimuusika ajaloole pühendatud teostes ja jääb vaid mainida, et siingi oli suureks abiks Eesti sõjaeelne haridussüsteem, mis tagas korraliku võõrkeeleoskuse. Tegelikult ei alanud Ojakääru kui raadiohääle karjäär džässisaadetega, tema esimene saatesari oli 1958. aastal eetrisse läinud “Eesti luule lauludes”, viimased aga koos poeg Jaaguga tehtud “Vikerkäär” (1996–2003) ja “Saja aasta laulud”. Siia vahele mahub suur hulk muid saatesarju, millest tuntumad on “Helisev kroonika”, “Papa Valter pajatab” ja “Kohtumised raadio teel”. Nimekirja tuleks lisada ka arvukad telesaated (sh kaks telefilmi), kus Ojakäär oli tegev nii stsenaristi kui ka saatejuhina. Neist saadetest rääkides ei saa kuidagi mööda autori entsüklopeedilistest teadmistest ja tema äärmiselt sümpaatsest ja vigadeta keelekasutusest, tema kadestamisväärsest jutustamisoskusest, kus polnud midagi liigset, aga ei jäänud ka midagi olulist ütlemata. Tänu oma heale suhtlemisoskusele oli ta ideaalne saatejuht, osates ühendada kõige erinevamaidki isiksusi. Puutusin sellega otseselt kokku algaja telesaatejuhina, tehes Aleksander Rjabovi juubelisaadet.

 

Viimane oluline osa Ojakääru elutööst on oma teadmiste jagamine ja jäädvustamine kirjasõnas. See sai alguse juba 1966. aastal, kui nn Hruštšovi sula aegu ilmus raamat “Džässmuusika”, mis esimese eestikeelse raamatuna andis ülevaate džässi tekkeloost ja arengust XX sajandi esimesel poolel. Teema jätkuna ilmus 1978. aastal raamat “Popmuusikast”, mis hoolimata praeguse aja mõistes unelmate tiraažist ja kordustrükist kadus kähku lettidelt. Järgmisena, pärast seitsmeteistaastast vaheaega hakkas ilmuma neljast raamatust koosnev sari Eesti levimuusika ajaloost. Kõik üsnagi ulatuslikud (üle 500 lk)  ja põhjalikud teosed, millele annab erilise väärtuse raamatute lõpus asuvad viited ja isikuregister. Need on peaaegu teadusliku täpsusega kirjutatud uurimused, millest oleks võinud kerge vaevaga kujundada doktoridissertatsiooni, kui Ojakäär oleks seda vajalikuks pidanud. Ta vürtsitas oma raamatuid kirjeldustega isiklikest läbielamistest, mis teadustöösse ei sobi, kuid loovad toona valitsenud oludest rääkides inimliku tausta ja on seetõttu kultuurilooliselt huvitav materjal. Kui lisada ka pojaga kahasse kirjutatud raamat Uno Naissoost, 2013. aastal ilmunud “Valter Ojakäär ja muusika” ning justkui kokkuvõttena valminud “Eesti lemmiklaulude tekkelood”, on kirjutatut rohkem kui mõnelgi end kirjanikuks pidaval persoonil.

 

Üks oluline etapp Eesti levimuusika ajaloo jäädvustamises on lõppenud. Eeltoodu pole kaugeltki kõik. Kaua võiks rääkida Ojakääru tegevusest Heliloojate Liidu noortesektsiooni juhina, osalisena omaaegsete Tallinna džässifestivalide töögrupis ja ilmselt palju muudki.[3] Kui teised tema elutöö küljed vajuvad ilmselt aja jooksul unustuse hõlma, siis oma raamatutega on Valter Ojakäär end põlistanud kõigi džässi- ja levimuusikasõprade teadvusse.

 

[1] “Džässmuusika sõpradele”, mis kandis hiljem nime “Kerge muusika sõpradele”.

[2] Levis ka Willis Conoveri Ameerika Hääle džässitund, kuid seda segas elektroonilise müraga spetsiaalne saatejaam.

[3] Oma doktoriväitekirja kirjutamise ajal konsulteeris siinkirjutaja temaga sageli.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload