Pimeda aja koorimuusika

 

Selle sügise aina kargemaks muutuv õhk oli koorimuusikast paks. Näiteks oktoobris võis huviline jõuda kasvõi mitmele põnevale kontserdile päevas. Tänu kavade mitmekesisusele ja heale ülesehitusele olid need tihti ka eelarvamusi ja stereotüüpe lõhkuvad, st neil juhtudel tasus minna kontserdile ka siis, kui naiskoor esitas Veevo “Kadakaid” või meeskoor saksa joogilaule. Siia valikusse jõudnutel oli mitmeid ühiseid jooni – iga kava sisaldas kui mitte maailma, siis vähemalt Eesti esiettekandeid, peaaegu kõikjale jagus uusi eesti heliteoseid ning üldine õhkkond oli pisut müstilisem, spirituaalsem, unenäolisem kui tavaliselt. Sellest valitsevast meeleolust ja ka siinsest ülevaatest jäi välja veel mitu koorimuusika skeenel kaasa rääkiva kollektiivi etteastet, näiteks Orthodox Singers õigeusu muusika erinevaid stiile tutvustava kavaga või Voces Musicales Bachi motettidega – paraku on isegi arvustaja muusikalisel vastuvõtuvõimel piirid.

 

Aqua incognita

 

18. IX Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja. Kammernaiskoor Sireen, elektroonilise muusika ansambel Algorütmid, kammeransambel, dirigendid Ülle Tuisk ja Tiiu Sinipalu.

 

Kõigepealt on küsimus: miks minna ühe naiskoori, või veel enam, neidudekoori kontserdile? Kas need ei kõla kõik kuidagi … ühtemoodi? Sireen on ennast juba aastaid identifitseerinud žanriülese grupina, kellele on oluline koorimuusika piiride laiendamine ja koostöö ansamblitega, kellega muidu koorimuusikat ei seosta. Seekordne esinemine duoga Algorütmid (Mihkel Tomberg ja Roland Karlson) oli eriti hästi õnnestunud, nii kontserdieelse meeleolu loomise kui lõpus kõlanud uudisteoste poolest. Sireeni eripära ja tugevus on ka oma “kaubamärgi” igakülgne kujundamine performance’liku suhtumisega – ühtne kontseptsioon ei hõlmanud ainult kontserdi pealkirja ja esinemisriietust, vaid tegeldud oli ka kontserdipaiga atmosfääri endale sobivaks muutmisega valgus-, video- ja helikujunduse abil. Kontserdiõhtust jäigi mulje justkui gravitatsioonivabast veealusest maailmast. Isegi lugude teksti koosütlemine oli täpne, kuid nii kerge ja pingutuseta, nagu polekski selle taga rasket tööd ega võitlust tavaliste, maapealsete takistustega. Esitusele lisas vabadust ka enamiku laulude peast esitamine. Ilusaid hetki jagus: Tõnu Kõrvitsa järjekordne arranžeering Tormise “Tasase maa laulust” (kus ta oli ühtlasi kaastegev väikekandlel), mis oli selle laulu eelmisest, jõulisemast ja mehelikumast versioonist (autoriplaadil “Mirror”) õrnem ja leebem; Whitacre “Viie heebrea armastuslaulu” IV osa “Milline lumesadu!”, kus koor just nagu juhtis publiku veealusest maailmast välja veepinnale ja laes võis valgusefektidena näha tõesti langemas lumehelbeid; kontserdi viimane lugu “Sožalenja” Sander Pehki ja Algorütmide koostöös, mis oli tõeliselt kaasahaarava helimaastikuga ja juba poolel teel järelpeo meeleoludesse. Õhtu nael oli aga Maria Kõrvitsa “Olla ärkvel ja tasa” I osa instrumentaalversioon EMTA tudengitest koosneva kammeransambli esituses (hiljem oli rõõm näha heliloojat saamas Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemiat). Teose III osa koos kooriga polnud kahjuks nii efektne, kuna Veronika Kivisilla hõrk tekst kadus keeruliste vokaalliinide vahele ja selle sügavam mõte ei jõudnud publikuni. Kujutasin ette täiuslikumat teksti ja muusika koosmõju näiteks lugeja ning kammeransambliga.

 

Loe edasi Muusikast 12/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload