_page-0001.jpg)
See plaat pole neile, kelle jaoks jazzi mõiste piirdub hubase kohvikuatmosfääri ja tasaselt uinutavate meloodiatega. Juba bändi stiili määratlemine jazzina on küsitav. Ehk võiks seda nimetada punkjazziks. Või jazzpungiks. Albumi meeleolu on valdavalt närviline ja sellisena peegeldab see tabavalt praegust aega. Vaoshoitumat voogamist leidub siin küll ka, kuid sellestki kumab läbi ärevus. Sissejuhatuseks ja vahepaladena kuuleme algselt eestlasest taksojuhi Soomes salvestatud võõravihast kantud sõimu, mis tuleb kohaliku kliendi suust. Paari aasta eest, mil sama sõnum sotsiaalmeedia vahendusel levima hakkas, mõjus see veel kurioosumina, nüüd aga paraku juba millegi liigagi tavalisena. Viieteistliikmelise orkestri debüütplaadi muusika autor on kitarrist Ville Vokkola. Täpsemalt on kõik kokku üksainus umbes nelikümmend minutit kestev pala, mis jaotub pikemateks teemalõikudeks. Juba esimese kolme minuti jooksul juhtub nii palju, et kuulajal on raske sellest helikaosest pidepunkti leida. Domineerib atonaalne kitarr, millele lisandub ootamatult sopran Reetta Haavisto ning veidi hiljem saksofonistid Johannes Sarjasto ja Pauli Lyytinen. Kusagil kägiseb Harri Kuusijärvi akordion ja huilgab Panu Luukkose tromboon. Kui plaadi esimene pikem lõik on hüsteeriline müraimprovisatsioon, siis teise osa monotoonne kulgemine mõjub esiotsa peaaegu rahustavalt. Mõne minuti järel muutub see üksluisus painajaks, mis viimaks hääbub Joonas Kasurise klaveripassaaži. Kolmas muusikaline lõik algab melanhoolse mõtisklusena, millele hakkab märkamatult taas lisanduma rahutuid noote. Ville Vokkola ja tema bändi plaat ei sobi ehk igapäevaseks nautimiseks, aga raputav elamus on see küll.