• Monika Helme, laulja ja ajakirjanik

Kas Lendav Hollandlane või uppunud ärimees?

Richard Wagneri ooper “Lendav Hollandlane”. Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Jüri Alperten, Kaspar Mänd. Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia). Kunstnik: Yannis Thavoris (Suurbritannia). Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia). Koreograaf: Daniel Kirspuu. Video: Apparati Effimeri (Itaalia). Peaosades: Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat: Rauno Elp, Aleksandr Krasnov (Maria teater); Senta, Dalandi tütar, kunstnik: Aile Asszonyi, Heli Veskus; Daland, ettevõtja keemiatööstuses: Ain Anger (Viini Riigiooper), Pavlo Balakin, Priit Volmer; Erik, politseinik: Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper), Kevin Ray (USA); Mary, bordelli emand: Juuli Lill, Helen Lokuta; Insener Dalandi alluvuses: Oliver Kuusik, Mart Madiste. Esietendus Rahvusooper Estonias 22. septembril 2016.

[---]

Ooperi avamängu ajal kuvatud vaatepilt veealusest maailmast oli muljet avaldav ning filmilik sissejuhatus kruvis ootused kõrgele. Eriefektidega saavutatud lainetemöll jätkus ka esimese vaatuse alguses, kui meeskoor naftaplatvormi oranžides türpides töölistena lavale ilmus. Algus oli päris võimas ning tundus, et ooper läheb kohe mürinal käima. Kahjuks pidi Wagneri müstika taanduma 1980-ndate hallide pintsakute ning industriaalse lavakujunduse ees. Hollandlase saabumine, mis on esimese vaatuse ja tegelikult kogu ooperi üks keskseid sündmusi, möödus kuidagi märkamatult ning oli arusaadav ainult muusika ja teksti kaudu. Siin oleks küll tahtnud, et nii kunstnik kui ka lavastaja oleksid panustanud võtetesse, mis Hollandlase kuju visuaalselt suuremaks ja erilisemaks ning stseeni mõjusamaks muudaks. Rauno Elp andis vokaalselt oma parima, aga ikkagi jäi see halli pintsaklipslase lavaletulekuks. Mitte Hollandlase kui ooperi keskse tegelase ilmumiseks, mis peaks panema pitseri kogu loo edasisele arengule.

Esimene vaatus oligi suhteliselt staatiline ning 1980-ndate trendid läksid Wagneri ooperi tegevuse ja tekstiga kohati häirivalt nihkesse. Kas tõesti on eduka ärimehe lunastuse mõõt vaid naine ja laps? Kas tõesti müüb ülikonnas härrasmees oma tütre raha eest teisele mehele, kes omakorda on nõus varanduse ära andma surmani truu abikaasa eest? 1980-ndatel? No kuulge, seksuaalrevolutsioon oli juba kakskümmend aastat varem! Ja tänapäevane inimkaubandus, kus võõrast usku mehed omavahel naisi ostavad, vahetavad ja müüvad, polnud samuti veel päevakorral!

Teises vaatuses tasandub nihe teksti ja laval toimuva vahel, kõik on palju loomulikum ning orgaanilisem. Story läheb käima ja küsimusi pole enam aega küsida. Ka hollandlase juhtmotiiv puhkpillide esituses muutub oma korduses üha kindlamaks. Ja tuleb tunnistada, et 1980-ndate naistemoest annab ikka lõputult ammutada, see on tunduvalt ägedam, värvilisem ja atraktiivsem kui tolleaegsete ärimeeste ülikonnad ja lipsud. Lavakujundus pakub aina rohkem üllatusi – lõbumaja, klantsiv kunstigalerii, ööklubi ... Kõik väga stiilipuhas ja ajastutruu. Ning kui lõpuks läheb kunstihipide reivil Wagneri muusika saatel tantsuks, siis ei imesta enam millegi üle. Vaid diskopall puudub kogu stseenist!

[---]

Loe tervikuna Muusikast 11/2016