Meenutusi Piritalt. Birgitta festival 2016

Augusti kolmandal nädalal toimus Pirita kloostri varemetes juba kaheteistkümnes Birgitta festival, mille programmi koostamisel osales viimast korda festivali pikaajaline kunstiline juht, kadunud Eri Klas. Kuulata ja vaadata sai viit väga erinäolist lavastust.

 

[---]

 

Eelviimasena tuli ettekandele Valgevene Rahvusliku Akadeemilise Suure Ooperi- ja Balletiteatri Tšaikovski “Jevgeni Onegin” (muusikaline juht Aleksandr Anissimov, dirigent Andrei Galanov, lavastaja ja kunstiline juht Valeri Šišov, uue redaktsiooni lavastaja Aleksandr Prohhorenko). Eesriide avanedes oleks justkui sattunud ajas tagasi – lavapilt pärines otse kaheksakümnendatest (kunstnik Dmitri Mohhov). Vaheajal kavaraamatut lugedes sain tekkinud küsimustele vastuse. Birgitta festivalile toodi lavastus, mis jõudis esmakordselt publiku ette aastal 1986. Lavastuse uus redaktsioon on küll valminud 2012. aastal, ent “värsket ilmet luues otsustati jääda eelmise lavakujunduse juurde”. Teises ja kolmandas vaatuses oli kujundus saanud siiski ka kaasaegseid aktsente. Üldjoontes oli tegu klassikalise ja suurejoonelise lavastusega, kus olid esikohal teosest lähtuvad üldinimlikud väärtused ja armastuse igavikulisuse teema, kaasatud oli nii koor kui ka balletirühm. Oodatult olid kõik solistid mõnusalt lopsaka häälematerjaliga, eriliselt võitis mind Lenski osatäitja Juri Gorodetski.

 

Selleaastase festivali kõrghetkeks kujunes viimane etendus, Jekaterinburgi ooperi- ja balletiteatri Prokofjevi “Romeo ja Julia” (lavastaja Vjatšeslav Samodurov, muusikaline juht Pavel Klinitšev). Tegu oli huvitava ja jälgimispingutust nõudva lavastusega, kus kaasa mängisid ka lavapilt ning kostüümid. “Romeo ja Julia” tegevuse raamistikuks oli balletiproov teatrilaval. Lavakujunduseks (Anthony Macilwaine Suurbritanniast) oli Shakespeare’i-aegse Londoni Globe Theatre’i rekonstruktsioon ning kostüümikangastele olid trükitud renessansiajastu maalid (mida silm tagumistest ridades paraku ei seletanud; kostüümikunstnik Irena Beloussova).

 

“Romeo ja Julia” puhul oli suurim positiivne üllatus festivaliorkester, mis kavalehe andmetel oli kokku pandud koostöös Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga, ent lavaaugus istusid peamiselt Estonia ning ERSO mängijad. Prokofjevi partituur ei ole lihtsate killast, ent orkester mängis selle peaaegu täiesti perfektselt maha – ühelt poolt Moskva Suure Teatri dirigendi Aleksei Bogoradi töö, teiselt poolt ka Estonia orkestrantide panus, kellel on teos niivõrd hästi sisse mängitud. Kui norida, siis ehk vaid mõne keelpillisoolo osas.

 

Loe tervikuna Muusikast 10/2016

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload