Dirigenditöö on keeruline ja tundlik protsess. Intervjuu Vello Pähnaga.

FOTO MAIT JÜRIADO

Dirigent Vello Pähn on tegudeinimene ja intervjuusid on ta andnud andnud pigem vähe. Rahvusooperil on loomingulise juhi ja peadirigendiga vedanud, sest Vello Pähn on Eesti ühe suurima ja rahvusvahelisema muusikateatri kogemusega muusik, juhatanud aastast 1988 etendusi Opera National de Paris’s, aastast 1992 Hamburgi Riigiooperis, aastast 1999 Dresdeni Semperoperis ja aastast 2000 Berliini Riigiooperis ning dirigeerinud Stuttgardi Riigiooperis, Berliini Deutsche Operis, Milano La Scalas, Napoli Teatro San Carlos, Viini Riigiooperis, Göteborgi Ooperis ja Leipzigi Ooperis. Alates 2012. aastast, mil ta asus peadirigendi ja loomingulise juhi kohale, on ta Estonias välja toonud sellised etendused, nagu Gounod’ “Faust” (2012), Richard Straussi “Roosikavaler” (2012, kontsertettekanne) ja “Arabella” (2015, esmaettekanne Eestis, kontsertettekanne), Wagneri “Tannhäuser” (2013), Tõnu Kõrvitsa “Liblikas” (2013, maailmaesietendus), Gounod’ “Romeo ja Julia” (2013, kontsertettekanne), Rimski-Korsakovi “Lumivalguke” (2014, esmaettekanne Eestis, kontsertettekanne), Gianluca Schiavoni ballett “Medea” (2014, maailmaesietendus), Tšaikovski “Uinuv kaunitar” (2014), John Cranko ballett “Onegin” (2014, esmakordselt Eestis), Hindemithi “Cardillac” (2015, esmakordselt Eestis) ja Tubina ballett “Kratt” (2015).

Tänavu pälvis Vello Pähn Eesti Muusikanõukogu aastapreemia kaaluka panuse eest Rahvusooperi kunstilisse arengusse. Oma intervjuus kõneleb ta lähemalt dirigenditöö sisemistest hoovustest ja dirigendiks saamisest.

Dirigendiametis on väljapoolt vaadates midagi tabamatut, peaaegu müstilist. Kuidas esitused dirigendi ja orkestri koostöös valmivad? Kuidas hulk inimesi hakkab ühise eesmärgi nimel tegutsema?

Müstikat siin muidugi ei ole. Aga kui ise mitte olla selle protsessi sees, siis võib küsimusi tekkida küll.

Dirigent ja orkestri muusikud – ma ei tahaks kunagi öelda orkestrant, on orkestri muusikud – näevad asju erinevalt. Kõigil on oma maitse, oma tundlikkus ja muusikaarmastus, siia on alati antagonism sisse kirjutatud. Aga keegi peab olema, kes võtab vastu otsuse.

On erinevaid viise, kuidas neid otsuseid vastu võetakse, on erinevat tüüpi dirigente – autoritaarseid, diplomaatilisi. See, milliseks dirigent kujuneb ja kuidas ta töötab, sõltub ka dirigendi kultuurikontekstist: ühed meetodid toimivad ühes, teised teises kohas. Aga igaühel on oma tõde.

Muusika juurde tulemine on ka üks salapärane protsess. Kuidas teie muusika juurde tulite, mis oli tõukejõuks?

Me kohtume elus aeg-ajalt inimestega, kelle puhul me kohe ei tea, milline tähtsus sellel kokkusaamisel on. Mind tõi muusika juurde üks konkreetne inimene, tema leidis ka Jüri Alperteni, kellega me käisime koos ühes lasteaias. See oli Elsa Rikandi, kes käis tollal koolides ja lasteaedades ja kuulas lapsi laulmas. Tänu temale sattusin ma Tallinna muusikakeskkooli ettevalmistusklassi ja sealt see alguse sai.

Vahetasin muusikakeskkoolis mitu korda eriala; alustasin tšelloga, edasi läksin koorijuhtimisse, siis õppisin ka trompetit, flööti ja mingil määral löökpille. Mul olid suurepärased õpetajad: Samuel Saulus,Tõnu Tarum, koorijuhtimise õpetaja oli Eda Kõrgemägi. Konservatooriumi ajal hakkasin uuesti tšello kui praktikainstrumendi vastu huvi tundma. Pärast osutusid kõik need pillid ja oskused mu hilisemas töös väga vajalikuks.

Muidugi on mu õpetajal konservatooriumis Olev Ojal, mu elus kahtlemata väga tähtis osa. Tema oli see, kes suunas repertuaariga, mida ta ise väga hästi tundis, ka orkestrimuusikaga ja suurvormidega, mida me õppimise ajal juhatasime.

Milliseid suurvorme?

Näiteks Mozarti “Reekviemi”. Praegu ma seda ei julgekski nii väga ette võtta. Olev Oja oli sel ajal meeskoori peadirigent ja nii me tegime seda repertuaari, mis meeskooril orkestriga kavas oli: Stravinski “Oidipus Rex”, Orffi “Carmina burana”, Brahmsi “Reekviem”, Verdi “Reekviem”...

Ja see kõik tudengipõlves konservatooriumi ajal. Praegu küll koorijuhtidel selliseid võimalusi ei ole...

Jah, see kõik konservatooriumi ajal. Siit on taas näha, et inimesed, keda me kohtame, on osa meie saatusest ja toovad oma muusikaarmastuse kaudu ka meid muusikale lähemale. Olev Oja oli teie elus tähtsal kohal, aga Roman Matsov ka?

Jah, muidugi ka Roman Matsov. Ka Olev Oja õppis minu teada omal ajal orkestridirigeerimist Matsovi juures, nagu paljud teisedki meie dirigendid, Peeter Lilje, Arvo Volmer, Jüri Alpterten... Tagantjärele mõeldes olid need lausa kirjanduslikud hetked, kui me tema Pärnu maantee korteri kitsas köögis laua taga istusime, sööginõude ääres ja dirigeerisime Beethoveni sümfooniaid lihtsalt ette kujutades.

Neist oludest hoolimata või isegi pigem nende tõttu võib kujutleda, kui põnev ja inspireeriv see oli sel hetkel.

See oli vaimustav ja väga oluline aeg. Sellest võiks täiesti kirjutada, olemistest Roman Matsovi juures.

Matsov oli ju üldse eriline.

Eriline ja huvitav, aga vastuoluline. Ja väga mitte mõistetud sel ajal. Ta mõtlemine oli nii teistsugune ja oma ajast ees. Need kummalised štrihhid ja muusikalised kujundused, mida talle ette heideti – kui vaatame, mida tegid Harnoncourt ja mitmed teised hiljem – seal oli väga palju ühist.

Aga õpetajana on ta inspireerinud.