... südames sügaval. Juhatab Uno Järvela / Eesti Kooriühing

 

 

Kauaaegse koorijuhi ja pedagoogi Uno Järvela 90. sünniaastapäevaks välja antud plaadile on koondatud aastail 1956–2004 helisalve jäänud kontsertsalvestused erinevate kooridega. Asjatundliku laulude ja kooride valiku on teinud Ants Soots, kelle kasutada olid rahvusringhäälingu fondis olevad umbes 190 salvestust. Kuigi see valik annab hea ülevaate nii Uno Järvela juhatatud kooride repertuaarist ja laulukultuurist kui ka neil aastail kõlanud (ja esiettekandele tulnud) eesti muusikast, tuleb nõustuda koostaja kahjutundega selle üle, et kõike soovitut ei saanud autoriõigustest tuleneva umbsõlme tõttu kasutada. Erilist tunnustust väärivad koostaja täpsus laulude esitusandmete esitamisel ja plaadi muusikaline ülesehitus, mis helisevalt kinnitab, kui sügavalt südames on Uno Järvelale olnud muusika ja kodumaa. Oli ta ju mees, kes sai inimliku aususe ja tegususega hakkama igal ajal, pääses Viiburis ja Emajõe ääres vihisenud surmakuulidest, sisendas lauluga elutahet Siberi töölistele, suunas elutervele rajale mitme põlvkonna jagu Eesti laulupoisse, tõstis kindlakäelise professionaalsusega täiesti uuele tasemele Estonia teatri ooperikoori, andis õpetust noorele koorijuhtide põlvkonnale ning koondas soomepoisina ja Eesti Leegionis võidelnuna kokku laulumehed, kes on välja andnud koguni kaks plaati.

 

 

 

 

 

 

Albumi “… südames sügaval” laulud on ajastu- ja esitusehedad ning vahenditud, peegeldades kõige siiramal moel kontakti koorijuhi, lauljate ja kuulajate vahel. Kindlasti oli koostajal raskeim valida Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori rohkem kui viiekümne salvestuse seast; õnneks on plaadile pandud sellele koorile iseloomulikud laulud. Minu jaoks on mälestusterikkaim RAMi lauldud Veljo Tormise ja Paul-Eerik Rummo poeem “Kolm mul oli kaunist sõna” (flöödil Jaan Õun), mis mõjus mulle üheksakümnendatel lausa muusikalise äratusena. Olgu öeldud, et oli aeg, mil Uno Järvela ei teadnud, et RAMis laulab koguni viis soomepoissi.

 

Mis võiks olla parem unojärvelalik lõpulaul kui Uno Naissoo / Juhan Saare “Mu kodu” (lastekooride salvestus 1990. aasta laulupeolt). Uno Järvela ütles oma 70. sünnipäeval Estonia kontserdisaalis, et aastad (eluaastad), mis on mööda läinud, ei olegi nii tähtsad kui mälestused, mis on jäänud. Sellele plaadile on jäädvustatudd südamele soojad mälestuskillud ühe muusikamehe suurest elutööst.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload