Suure-Jaani muusikafestivali fenomenist

Tänavune XIX Suure-Jaani muusikafestival on selles eesti muusika arenguloole tähendusrikkas kohas toimunud omanäoliselt ja järjepidevalt. Küsisin paarilt festivaliga erineval moel seotud inimeselt arvamusi ja muljeid.

Milline on Suure-Jaani muusikafestivali nägu?

Martti Raide (pianist ja pedagoog): Selle festivali unikaalsus ja elujõud peitub kolmes faktoris: esiteks, programmi tihedus (üldjuhul kolm kontserti päevas) ja žanriline mitmekesisus, teiseks, kontserdipaikade atmosfääri erilisus (vesiveskist soosaareni, nende sobivus kontserdikavadega ja haruldane leidlikkus nende kaasahaaramisel muusika sünniprotsessi). Suure-Jaani on tõeline keskkonda avastav ja väärtustav festival, kus kontserdisaali “seinad” (ka nende puudumine) muutuvad kaasloojaks. Ja kolmandaks, tegelemine meie kultuurimäluga, eesti muusikaklassika väsimatu väärtustamise ja (taas)avastamisega. Endiselt hämmastab, kui jõuline loomeimpulss ja avar mõttekaar peitus meie esimese põlvkonna professionaalsetes heliloojates. Tasub tähele panna ja õppida.

Leili Kuusk (Suure-Jaani avalike suhete spetsialist, ajalehe Leole toimetaja): Ikka eesti muusika ja muusikute kesksus ja keskendumine klassikalisele muusikale, unustamata ka muud muusikat. Mitmesugused ettevõtmised: kontserdid, lõunatunnid, näitused, lauljate ja heliloomingu konkurss, lastepäevad, aiakohvikute päev jm – kuni üle-eestilise vaimuliku muusika laulupäevani.Vaadates Eesti praegust muusikamaastikku on tore tõdeda, et enamik selle n-ö tõsisema poole tegijatest on meie festivalilt aastate jooksul läbi käinud. Eriline rõõm on, kui näed, kuidas on edenenud noored, kes on meie festivali konkurssidel osalenud. Meil on võistelnud nii lauljad, trompetimängijad, orelimängijad, metsasarvemängijad kui ka tšellistid.

Festivalil on välja kujunenud oma muster ja nägu ja esinemiskohad kogu vallas: Suure-Jaanis (kirik, õigeusu kirik, kooli suur saal ja kooli aula, Kondase maja sinine saal, laululava), Hüpassaares, Lubjassaares, Vanaõues, Olustveres (loss ja leivakoda), Lahmusel (koolis ja veskis), Tääksis jm. Aga lühidalt võib öelda ka nii, et festival on kunstilise juhi Andres Uibo nägu. Ja võibolla on fenomen ka teotahteline grupp inimesi, kes tahab jätkuvalt festivali teha.

Jaanus Siim (fotograaf): Ei saa öelda, et nende aastate jooksul oleks ülemäära ekseldud oma näo leidmisel. Pigem on järjekindlalt proovitud nii võimalikku kui ka võimatut. Üheks festivali atraktiivsuse sümboliks on rappa minek sõna otseses mõttes. Ja sellega seostub ka võimatuna näiva teostamine. Aegajalt otsin välja vidomontaaži klaveri lennutamisest rabasaarele, vaatan selle taas kord läbi ja tõden festivali tegijate meeskonna piiritut tahtejõudu.Hoolimata sellest, et festival on leidnud oma näo, selgete ja kindlate näojoontega, ei puhka korraldustoimkond loorberitel. Ja kogu seda toimetamist toetab siit võrsunud suurkujude kuulsuse oreool.

Loe edasi Muusikast 8-9/2016