Laulab kogu aeg. Intervjuu Mare Väljatagaga

 

Meie kohtumised leiavad tihti aset Otsa kooli noodikogus. Kui Mare ruumi siseneb, ümiseb ta sageli mõnd viisikest. Ta ei saa teisiti, sest tema hing laulab ja heliseb. Oma särava ning energilise olemusega paneb ta ümbritseva kohe elama. Kirg ja pühendumus, millega Mare enda tegemistesse suhtub, väärib kindlasti laiemat tähelepanu. 

 

Oled rütmimuusika laulu eriala tunnustatud pedagoog, aga sul on taskus ka koolimuusika eriala diplom ning lastemuusikakooli lõpetasid klaveri erialal. Kuidas sa estraadi juurde jõudsid?

 

Kui alustada päris algusest, siis tuleb öelda, et oma viiendaks sünnipäevaks sain vanematelt kingituseks klaveri Belarus. Kohe algasid ka klaveritunnid. Õpetaja Sirje Merelaid käis meil kodus. Koolimineku ajaks oli selge, et jätkan Tallinna lastemuusikakoolis. Kooli tarbeks vajaliku repertuaari harjutamine ei olnud pooltki nii lõbus kui klaveril tuntud laulude harmooniate otsimine. Tore oli laulda ja ennast ise saata. Kuna mul oli lapsena juba väga madal hääl, siis reeglina kasutasin meeslauljate repertuaari. Peretuttavate soovitusel (“laulab kogu aeg, las läheb õpib”) hiilisin filharmoonia estraadistuudiosse väikese “valge valega”. Vanuse alampiir oli 17, mina, olles äsja saanud 15, läbisin ladusalt kaks esimest vooru. Minu vanus selgus alles viimases voorus, kuid selleks ajaks olin ennast laulnud komisjoniliikmete südamesse.

 

Mind võeti vastu kui “katsejänes”. Heli Lääts ütles nõudlikul moel, et võin jääda vaid juhul, kui kooli ja õppetööga on kõik korras. Sattusin üleöö täiskasvanute maailma ja väga intensiivse töö õhkkonda. Viiel õhtul nädalas kell 19–22 toimusid rühmatunnid, neile lisaks individuaalsed eriala ja hääleseade. Õpetajate nimekiri oli aukartust äratav: Heli Lääts (laul), Ludmilla Issakova (hääleseade), Kalju Saareke (lavaline liikumine), Helgi Mõttus (peotants), Anneliis Leius (liikumine), Ilmar Tammur (näitlejameisterlikkus), Kaarel Toom (kõnetehnika), Vello Pohla (filosoofia). Mul vedas väga, et Heli Lääts võttis mind oma õpilaseks, emaliku tiiva alla. Praegu usun, et olin õpetajale vormimiseks keeruline materjal. Mul puudus täiesti oma arvamus. Ei saa võrrelda praeguste 15-aastastega, kes on enamasti juba väljakujunenud isiksused. Aeg oli teine. Võimalik, et oleksin kujunenud teistsuguseks muusikuks, kui oleksin teadnud, mida ma ise tahan või kuidas üks või teine võiks kõlada. Laulu tekstidesse süvenemine ja sisu väljatoomine on asjad, mis Heli Läätse tundidest on minuga jäänud. Õppetöö toimus Riikliku Filharmoonia majas (praegu Eesti Kontsert). Tihti saime piiluda kontserdisaali, oluliste kontsertide puhul ka tundide arvelt. Olin sealses seltskonnas väga hoitud ja hellitatud nagu pesamunad ikka. Kõik oli minu jaoks väga põnev. Õnneks ei olnud päevase koolitööga raskusi ja keskkooli suutsin lõpetada ainult neljade-viitega. Kogu huvi raskuspunkt oli muidugi koondunud n-ö õhtusele koolile.

 

Pärast keskkooli lõpetamist jätkasid õpinguid Tallinna konservatooriumis. Mida endale olulist sellest etapist välja tooksid? 

 

Konservatooriumi astudes oli estraadistuudios jäänud veel aasta õppida. See oli aeg, kui oli juba väga palju esinemisi ning reisimist. Kui sai teatavaks, kes tudengitest millise õppejõu juurde on määratud, mäletan endas teatud uhkust kaaslaste ees. Olin saanud võimaluse õppida Heino Kaljuste käe all. See oli väga eriline, kuna vähesed said sellise õnne osaliseks, meie kursuselt vaid üks noormees peale minu. Heino Kaljuste oli suur inimene, väga pühendunud oma tööle ja avara pilguga.

 

Kolmandal kursusel avanes võimalus minna abidirigendina Paul Ruudi kergemuusikakoori juurde, kust sain hea kogemuse reaalse koorikollektiiviga töötamisel. Aitasin õpetada partiisid, tegin tööd häälerühmadega. 1979. aastal lõpetasin TRK kiitusega. Lõpetamisel tuli ühe osana riiklikust eksamist esineda kooriga avalikul kontserdil. Kuna ettevalmistus toimus pikema aja jooksul, siis käis korduvalt peast läbi mõte teha eksam kergemuusikakooriga, aga ma ei söandanud seda professor Kaljustele pakkuda. Ometi saabus päev, kui ta ise küsis, kas ma ei tahaks lõpueksamit selle kooriga teha. Olin väga õnnelik ja tänulik. Praegu on loomulik, et muusikapedagoogika tudengid on rütmimuusikaga hästi kursis. Tol ajal oli aga üsna ennekuulmatu, et keegi teeb riigieksami estraadilauludega.

 

Kas on veel mõni õpetaja, kes on sind eriala valikul mõjutanud?

 

Õpetaja, kes mind on mõjutanud ja kelle tõttu oli väga lihtne teha otsus, mida pärast keskkooli edasi õppida, oli Tiia-Ester Loitme, minu lauluõpetaja Tallinna 7. keskkoolis. Ta oli teistmoodi õpetaja. Isiksusena väga värvikas ja etteaimamatu. Temaga oli alati väga lõbus. Kõigil, kel oli õnn laulda noortekooris, oli Loitmega eriliselt soe, ütleksin sõbrasuhe. Tahtsin saada tema moodi õpetajaks.

 

Tänutundega meenutan kõiki õppejõude. Olin just konservatooriumi aastatel väga aktiivselt laval ja reisidel. 1977. aastal hääletasid noorsooajakirjanikud mind Jaak Joala järel populaarsuselt teiseks lauljaks. Mingeid järeleandmisi loomulikult kooli poolt ei tehtud, aga tunnetasin väga mõistvat ja toetavat suhtumist.

 

Kuidas sattusid tööle Otsa kooli ning millal tekkis äratundmine või teadmine, et sulle meeldib töötada pedagoogina?

 

Minu esimeseks ametlikuks töökohaks enne Otsa kooli oli eespool põgusalt puudutatud kergemuusikakoor. Tänu väga edukale kooli lõpetamisele ei kuulunud ma tavapärase suunamise alla, vaid Jaan Tombi nimelise kultuuripalee direktor Rein Kiis tegi nimelise taotluse. Minust saigi kolmeks aastaks kergemuusikakoori dirigent. Kui kolm aastat kohustuslikku suunamisaega oli mööda saamas, tuli Uno Loop pakkumisega Otsa koolis laulmist õpetada. Eriala oli juba siis väga populaarne ja Uno estraadiosakonna juhatajana vajas õpetajate kaadrile täiendust. Esialgu oli töö väga väikeses mahus. Ja polekski suurt koormust saanud võtta, sest olulise osana olid minu ellu tulnud Olümpia varietee igaõhtused esinemised alates selle avamisest 1980. aasta suvel. Olin noore õpetajana oma esimestest õpilastest vaevalt neli-viis aastat vanem. Siiski oli mul selleks ajaks piisavalt lavalist kogemust, mille pealt oma teadmisi jagada. Minu üks esimesi lõpetajaid oli Kare Kauks. Tema oma õpetaja Heidy Tamme oli Eestist lahkunud. Järk-järgult haaras õpetajatöö üha enam endasse. Tuli äratundmine, et saan noortele anda palju sellist, mida neil oma tee alguses vaja on. Samal ajal õppisin iga päev nendega koos ja nende pealt. Tihti pidi palju asju ise leiutama. See, mis täna on paari kliki kaugusel, tuli suure vaeva ja tööga. Ingliskeelsed tekstid tuli ise maha kirjutada, samuti lugude harmooniad. Kasuks tuli tutvus Soome raadios, leidmaks huvitavat repertuaari, mis muidu kuidagi meieni ei jõudnud. Praeguseks olen Otsa koolis töötanud juba üle 33 aasta ja õpetajaamet pole veel minu jaoks ennast ammendanud. Olen suure kirega koos tänaste õppijatega muusika juures. Eriti veel nendega, kes ise ka kirglikult oma erialasse suhtuvad. Ja õnneks Otsa koolis praegu enamasti sellised õpilased ongi.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload