Iga orkestri ette minek on võitlus. Intervjuu dirigent Mihhail Gertsiga.

 

Kes jälgib vähegi muusikaelus toimuvat, mäletab, kuidas üheksateistkümneaastane peaaegu koolipoiss sattus muusikali “Cabaret” muusikajuhiks. Ja kuidas ta asus paar aastat hiljem, pärast II preemia ja RAMi eripreemia saamist Eesti noorte koorijuhtide konkursil ning veel õpingute ajal muusikaakadeemias tööle RAMi dirigendina ja peadirigendi assistendina (2005–2007). Siis tulid dirigenditöö teatris Estonia (2007–2014) ja õpingud Hanns Eisleri muusikakõrgkoolis Berliinis (2011–2014).

 

Loetelu jätkub:
- alates 2013 Saksa Muusikanõukogu dirigendiprogrammi (“Dirigentenforum”) stipendiaat
- 2014 Saksa noorte dirigentide operetiauhind (selle on varem on võitnud ka Kristiina Poska);
- 2014 finalist Jevgeni Svetlanovi nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil (Pariis) ning Donatella Flicki nimelisel dirigentide konkursil (London).


Viimase aasta on kolmekümne kahe aastane Mihhail Gerts elanud koos perega Hagenis ja töötanud sealses teatris esimese kapellmeistrina. Dirigendiametiga mõnikord seostatavast autoritaarsusest näib Gerts valgusaastate kaugusel. Ta on ääretult sõbralik, südamlik ja suhtub suure lugupidamisega vist küll kõigisse ja kõigesse. Heatujulisena saabub ta ka intervjuule, küsides, millest me räägime?

 

Ütlesid, et oled Eestis Birgitta festivali pärast. Räägi sellest natuke.

 

Birgittal on mul tulemas Mozarti reekviem. Reekviem on ju selles mõttes mõistatus, et seal on ainult kaks osa neljateistkümnest terviklikult Mozarti muusikat. Orkestratsioon on valdavalt tema õpilaste Franz Süssmayri ja Joseph Eybleri lisatud. Reekviemist on ilmunud väga palju versioone ja igaühes on midagi väga head, aga tervikuna ei veennud mind lõpuni ükski. Nii otsustasin panna kolmest versioonist kokku ühe, võtta need elemendid, mis minu meelest sobivad kõige paremini Mozarti orkestratsiooniga ja faktuuriga, mis on alati meeletult fantaasiaküllane – ükski kadentsi pole täpselt samasugune nagu eelmine. Traditsioonilise Süssmayri variandi kõrval kasutan Franz Beyeri ja Robert Levini versioone. Ja lisaks on ju ka lavastus. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus kutsuda Joël Lauwers, kes oli nõus koostöös Uku Uusbergiga seda hullumeelset projekti ette võtma, sest see pole otseses mõttes lugu, mida siin lavastada, see on ju missatekst. Aga Lauwers on juba loonud ainult Mozarti kirjade põhjal näidendi, dramaturgia. Ootan väga lõppetappi.

 

Viimane aasta oli su esimene aasta Hageni teatri esimese kapellmeistrina. Kuidas see aasta läks?

 

Minu jaoks oli see arengu mõttes siiani kõige olulisem aasta elus. Olen väga rõõmus, et sattusin Hageni teatrisse. See on küll B-teater (Saksamaal eristatakse palgatariifide alusel A-, B- ja C-orkestriga teatreid, millega seostub ka vastav tase – A. S.), aga B-teater, kus tuleb hooajal välja viis uut ooperit ja kümme sümfooniakontserdi kava. Estonia teatris tuli välja kaks uut ooperit hooajal... See iseloomustab väga Saksa teatrisüsteemi, mida ma tahtsingi seestpoolt tundma õppida. See oli tegelikult mu eesmärk, kui läksin Berliini õppima. Ja ma olen selle aasta jooksul Hageni teatris väga palju õppinud. Järgmisel hooajal on mul kaks oma lavastust, “Lendav Hollandlane” ja “Lucia di Lammermoor”. Seda ei olnud mul võimalik näiteks Estonias teha.


Aga lisaks Hagenile oli selles mõttes erakordne aasta, et mul oli üsna palju sümfooniakontserte. See on valdkond, mis mind huvitab isegi rohkem kui teater, sest teatris ma olen olnud, kuid kontserdilaval olen saanud vähem viibida. Prantsusmaal oli kaks suurt kava Orchestre National de Lille’iga, Straussi “Nii kõneles Zarathustra” ja Tšaikovski 5. sümfoonia. Peale selle on mul tekkinud tihe kontakt Vene Rahvusliku Sümfooniaorkestriga ja nende peadirigendi Vladimir Spivakoviga. Selle orkestriga oli mul kolm kontserti. Järgmisel hooajal tulevad veel suured kontserdid Moskvas, näiteks detsembris, kui solistiks on tenor Roberto Alagna. Ja kõige suurem debüüt eelmisel aastal oli Jaapanis maailma tipporkestri NHK sümfooniaorkestriga ja Osaka filharmooniaorkestriga. NHK on kindlasti kõige kõrgemal tasemel orkester, mida ma olen juhatanud. Deutsches Symphonie-Orchester Berlin oli ka, aga seal oli palju väiksem kava. Tokios olid NHKga kavas Beethoven, Liszt ja Rahmaninov.

 

Kas sealne töökultuur on väga erinev lääne omast?

 

Jaa. Meeletu distsipliin, mida ei ole Euroopas mitte kuskil, vähemalt neil orkestritel, millega mul on siiani olnud kokkupuude. Seal ei kuule prooviõhkkonnas ühtegi sõna, emotsiooni ega huumorit. Mitte midagi, ainult täielik kontsentratsioon. Ja see loob tohutu pinge – pean tõesti andma kõik, mis minus vähegi on. Märkused ja mõtted peavad olema nii selgelt esitatud, et see oleks üheselt arusaadav, muidu see on kaotatud aeg. Nii et see oli väga keeruline reis, aga andis tohutu kogemuse ja oli väga õpetlik. Selle kõrval on natukene lihtsam tulla teiste orkestrite ette. Mulle tundub, et NHK on üks kõige keerulisemaid orkestreid. Olen harjunud, et ma tunnetan situatsiooni: kas ma võin veel vajutada gaasipedaali või peab pigem korraks vabamalt võtma. Seal ei ole sellist võimalust. Nad mängivad kõike peast.

 

Tõesti?

 

Sisuliselt küll. Näiteks Beethoveni 7. sümfooniat mängivad nad peast. Ja pilk on kogu aeg ainult dirigendil, ootused on väga suured. Nende tasemel olla on väga raske.

 

Kas NHK on orkester, mille ette on siiani olnud kõige raskem minna?

 

Jah. Üldiselt on see siiski alati natukene võitlus orkestri ja dirigendi vahel, sest üks neist peab oma nägemuse esitama ja siis selle eest ka seisma. Siis tekib küsimus, kui kaugele ma julgen oma nägemuse teostamisel minna. Millal ma näen, et siin tuleb ette teatud piir? Või äkki tuleb see piir ületada? Iga proov on tegelikult võitlus iseendaga, sest on tohutult palju asju, mida tahaks veel, aga peab väga selgelt valima, mis on olulisem ning mille jaoks on aega. Filtreerimine, sorteerimine peab toimuma hästi kiirelt. Mida kõrgem on tase, seda rohkem peab ise valmis olema, seda aktiivsem peab olema. Näiteks NHK mängis esimeses proovis nii, nagu ma olen harjunud plaadi pealt kuulma. Siis ei ole sugugi lihtne midagi omalt poolt lisada.

 

Kui Hageni juurde tagasi tulla – mis on Saksa süsteemi erinevused võrreldes Eestiga?

 

Valdavalt on prooviprotsess pikem ja proove on rohkem, orkestriproove on v ä h e m a l t kaks korda rohkem. Uut materjali tuleb palju peale – juba päev pärast esietendust hakkab uue lavastuse väljatoomine. Raske on selles süsteemis püsida, hoida ja saavutada kõrget kvaliteeti. Peab väga valmis olema, väga hästi teoseid tundma. Õnneks on perioode, mil ma olen teatrist vaba. On lavastusi, milles ma ei osale, ja sel ajal on vaja valmistada ette sümfooniakontsertide kavu ja käia mujal juhatamas.

 

Oled kunagi ühes intervjuus öelnud, et sul ei ole nimekirja teostest, mida tahaksid kindlasti juhatada. Aga mingid unistused ju ikka on?

 

Neid on nii palju. Ma tahaksin juhatada kõiki Mozarti oopereid. Kõiki. Ma olen ainult mõnda üksikut juhatanud. Ma tahaksin olla juhatanud kõiki Beethoveni sümfooniaid; sellel suunal töö käib, pärast järgmist hooaega jääb neli, mida ma ei ole dirigeerinud. Ma tahaksin juhatada kõiki Richard Straussi sümfoonilisi poeeme, kõiki Mahleri sümfooniaid. Üht konkreetset teost välja tuua, millest ma unistan, ei saa. Neid on nii palju. Dirigendiameti juurde käib minu arvates see, et iga teos, mis on sinu ees, peab olema sel hetkel unistuste teos. Aga kõige rohkem unistan ma sellest, et mul oleks oma orkester. Et ma saaksin kõiki oma mõtteid teostada. Ma olen üsna kaua neid kogunud. On väga suur vahe, kas sa oled külalisdirigent või peadirigent. Ühe kollektiiviga seotud olles on võimalik palju kaugemale jõuda.

 

Kas mäletad esimest korda, kui mõtlesid dirigendiks saamisest?

 

Seda on raske öelda, ma olen ju teatris üles kasvanud, seal kogu oma teadliku elu veetnud ja jälginud dirigenti. Mõnikord teadlikumalt, mõnikord vähem, aga dirigent on alati teatris tähelepanu keskpunktis. Kuid üldiselt arvan, et see teadmine tuli ikkagi Tallinna muusikakeskkooli esimestel aastatel. Ma läksin sinna suhteliselt hilja, kaheksandasse klassi. Mul tekkis miskipärast tunne et, koorijuhtimine on just see, millega ma tahan tegelda. See oli võibolla üks esimesi iseseisvaid otsuseid minu elus – otsustasin võtta endale klaveri kõrvale teise eriala ja õppida Anneli Mäeotsa juures koorijuhtimist. See määras edasise tee.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload