Filmimuusika ja elava pildi võrgutava suhte lummus

Kuidas defineerida muusikafilmi? Nimetaksin kõiki elavaid pilte, kus muusikal on filmis oma lugu jutustada, muusikafilmideks.

 

Eesti Filmi Andmebaasis on avatud kirjed ligi 270 Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis valminud muusika-, kontsert- ja tantsufilmile. Hagi Šein on näiteks 1988. aastal loonud Raveli “Bolero” järgi filmi, kus tantsivad Alla Udovenko ja Aleksandr Kikinov, mis on andmebaasis klassifitseeritud muusika- ja tantsufilmiks. 1986. aastal Jüri Tallinna “Eesmärk pühendab abinõu”, milles on kasutatud koomilisi episoode Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (stsenarist Endel Nõgene), klassifitseeritakse muusikafilmiks.

 

Margit Marani magistritöös “Filmimõisted” peatükis “Filmiliigid ja -žanrid” muusikafilmi, kontsertfilmi ja tantsufilmi mõisted üldse puuduvad. Peaksime oma filmitööstuses mõisteid määratlema. Alles siis saame kehtestada kriteeriumid filmilugude professionaalseks hindamiseks.

 

“Muusikafilme tehakse meil harva. Seda enam on hea meel, kui need kujunevad õnnestumisteks,”  kirjutab Postimehe kultuuritoimetuse vanemtoimetaja Tiit Tuumalu. “Priit Pääsukese ja Mart Tanieli filmis “Impromptu” räägitakse vähe ja kui, siis öeldakse improvisatsiooni ja selle lätete kohta olulisi asju. Peamiselt kõlab aga muusika, kaasakiskuvalt veider, kasvõi nood Roomet Jakapi ebainimlikud häälitsusedki. Kontsertfilmiks on seda ka kõige rohkem nimetanud.”

 

Mart Sander on koos Bel-Etage’i orkestriga vaatajani toonud ainulaadse muusikafilmi “Muusika pommide all”, mis jutustab ühest viimasest Teise maailmasõja ajal toimunud peoõhtust Berliini keldrilokaalis. Filmis kõlab muusika, mis 1945. aasta kevadtalvel, kui rinne Berliini ümber koomale tõmbus, pakkus sõjast väsinud inimestele võimalust reaalsusest unistustesse põgeneda. Tiina Lokk kirjeldas filmi kui päris hästi tehtud stilisatsiooni 40. aastatest.  “Dramaturgiliselt oleks võinud veidi paremini pingestada, aga võib-olla see ei olnudki eesmärk, pigem on tegu ju muusikafilmiga. See jääb filmi ja muusikavideo vahele.”

 

 

2.

 

Nii klassifitseeriksin muusikafilmiks ka portreefilmi majandusteadlasest Vahur Linnustest “Armud jäänud, armud tulnud”. Helilooja Sven Grünberg loob seal muusika ja visuaalse pildi vahelist dramaturgilist pinget takti täpsusega. Muusika jutustab helivahenditega oma lugu ja lisab olulise kihi.

 

Istume Sveniga tema kodustuudios. Naudin ekraanil Rasmus Puksmanni meisterlikku operaatoritööd  ja Marju Juhkumi professionaalset montaaži. Sven elab silmi kissitades ja klahvidel sõrmi libistades ennastunustavalt filmipilti sisse. Süüvib lainetevahtu, mainib sosinal, et toimub lähenemine Surmale. Muusika äratab laineid nähtavaks. Pam. Pam-pa-pa-pam. Pam. Pam. “Siin on Surm!” karjatab Sven järsku ja lajatab Surma sünniakordi.

 

Kunstnikule ja režissöörile täiesti arusaamatul ja müstilisel viisil loovad heliloojad filmile vajalikku dramaturgilist muusikat. No on geeniused! “Sven! Last vannitama!” toob naise hääl eestoast meid maisesse ellu tagasi.

 

 

Hiljuti valmis Riho Västrikul portreefilm Sven Grünbergist. Ta võttis portreefilmi žanrimääratlust sõna-sõnalt ja nägi  kõvasti vaeva, et igas kaadris ikka mingi Sveni portreeosa näha oleks, vähemalt kõrv või ninaauk. Grünbergi heliloojaisiksus jääb kahjuks kaadri taha. Sven väärib enamat.

 

Eesti suurima kogemusega filmimuusika looja Grünberg ütleb, et kõige võimsam muusika filmis on vaikus. Vaikuse peab aga ette valmistama. Sven on filmipildi ja muusika vahelise pinge loomise meister filmiloo sisu esiletoomiseks.

 

Kord “Monumendi” tegemise ajal helistas Sven närviliselt, et minul on pilt sisuliselt valesti monteeritud. “Pilt on täpne. Sina oled helilooja ja sinul on kohustus pildile anda lõplikult täpne  sisu. Tunnen sulle kaasa,” valasin õli tulle. Sain aru küll, et minu vastus Sveni ärritas. Ainult väga lähedased sõbrad võivad selliselt omavahel nagistades loomingulist protsessi survestada. Paar päeva hiljem kutsus Sven oma kodustuudiosse muusikalahendust vaatama. No oli näha, et vihaga loodud – parim koht filmis!

 

Muusikaharidusega Jüri Tallinn monteeris pooletunnise portreefilmi “Armuunelmad” kaadrid kokku, kasutades “mustaks” helitaustaks erinevaid kuulsaid klassikateoseid. Sven tuli monteeritud materjali vaatama, küsis, et milleks siin teda enam vaja on. Jüri vastas talle omase kahemõttelise naeratusega ning intriigi küttes: “No et luua filmile originaalmuusika”,  ise põnevil pilguga Svenile otsa vaadates ja reaktsiooni oodates. Sven tõusis ja lahkus – filmimuusikat looma. “Ette kodeeritud taktid andsid loomingulise vabaduse,”  ütles ta hiljem.

 

“Armuunelmad” on üks põnevamaid Grünbergi filmimuusikas. Ta on öelnud, et kasutab selle lühifilmi erinevaid variante muusikaakadeemias tudengite õpetamisel.“

 

Filmimuusika on lõputu arvutamine,” õpetas ta. “Režisöörina pead jätma mulle muusika loomise jaoks vähemalt kolm sekundit pausi. Nii mahub kõige lühem muusikaline fraas ära.”

 

3.

 

Kristjan Svirgsdeni portreefilmis Heinz Valgust on paar kujundlikku kaadrit, mis vihjavad muusikafilmi žanrile. Dirigent Valk on sulatatud kaadri vasakul ülaservas masside kohale, dirigeerimas laulva rahvarevolutsiooni ideed. Kompositsioon pole visuaalselt küll teab mis uuenduslik, kuid ajab asja ära. Kui autor oleks süüvinud Sergei Eisensteini revolutsiooni propagandafilmidesse, saanuks Kristjan inspiratsiooni võimsamaks kujundiks. Filmilooja, stsenaristi, režissööri ja operaatori osa ühendub ootamatult kaadris, kui mustas ülikonnas ooperiarmastaja Tiit Made laulab Eesti Vabariigi hümni frakis Heinz Valgule kõrva. Sisuliselt üllatav ja stiililt modernne muusikafilmi kaader. On “Laulva revolutsiooni” “dirigendi” Heinz Valgu lugu muusikafilm?

 

Kui montaažiruumis õppefilmi “Sünnitamine” andeka naisoperaatori filmitud vette sünnitamise kaadritesse süvenesin, olin avastanud midagi uut. Erakordse looduse protsessi jooksul muutus täiesti ilmetu, isegi inetuvõitu naine kaader-kaadrilt võrratult lummavaks madonnaks, Maarjaks, nii kauniks, nagu oleme noort ema harjunud nägema kuulsatel keskaja altaritel. Meenusid Leonardo da Vinci maalid Louvre’is ja Tretjakovi galeriis ning Michelangelo freskod Vatikanis.

 

Inspireeritud avastusest, tahtsin filmitud materjalist luua emotsionaalset muusikafilmi. Spetsialistid, konsultandid, eksperdid ei kiitnud mõtet õigeks, kuna tegu oli tellitud õppefilmiga. Olin sisimas maruvihane. Filmi kasutatakse Eesti meditsiinikoolides õppematerjalina edukalt juba üle kümne aasta. Saan aru žanri ja sihtgrupi määratlemise olulisusest filmi loomisel.

 

4.

 

Lepo Sumeraga sattusin esmakordselt kokku mängufilmi “Surma hinda küsi surnutelt” tehes. Palusin Lepol ühe sensuaalse episoodi filmimiseks filmimuusika kirjutada. Olime uued tulijad ja ei teadnud reegleid, et filmimuusika luuakse pärast filmi monteerimist. Tulemus oli ootamatu – stseen osutus filmi meelelisimaks episoodiks.

 

Kui kostüümidraama “Surmatants” tuli Lepo esimese muusikavariandiga montaaži, siis selgus, et tuleb teha 82 parandust. Nii raskelt sünnib vahel filmimuusika. Järgmise mängufilmi “Luukas” juures oli ta juba ettevaatlikum. “Vaatasin lugu ja siin on kaks võimalust, kas film on üldse ilma muusikata või hakkab see trügima neljandaks tegelaseks Everi, Järveti ja Lutsepa kõrvale?” vaatas ta mulle küsivalt otsa. “Neljandaks,” tegin valiku. Pean “Luukast“ muusikafilmiks. See on vist ka viimane Eesti mängufilm, kus ehtne sümfooniaorkester mängib originaalmuusika linti. Oli muidugi suurejooneline, kui Estonia kontserdisaalis Peeter Lilje suure orkestri ees dirigeeris filmimuusikat peaosalise Ain Lutsepa õgimise taustaks.

 

Üks meenutus noorele digipõlvkonna filmiloojatele möödunud sajandi montaažiruumist, kui filmipilt ja heli pandi kokku kahe laia lindiga. Lepo tuhlas närviliselt põrandal oleva pruuni laia helilindi hunnikus. “Mida otsid?” “Si-bemolli,” ütles Lepo pilku tõstmata ja näitas pöidla ning nimetissõrme abil, et no nii kolme-nelja sentimeetri pikkune helilindi jupp.

 

5.

 

Filmisõbrad peavad ilma sõnadeta lühifilmi “Ringhoov” Eesti üheks omapärasemaks. Paarikümne aasta tagune tummfilm äratab emotsioone ja tähelepanu veel tänapäevalgi. Tähelepanuväärne on, et helilooja Alo Mattiisen improviseeris filmimuusika klaveril elavat pilti jälgides, nagu ehtsal tummfilmi ajastul.

 

Viimase aja omapärasemaid muusikafilme on Manfred Vainokivi ja Valentin Kuigi poliitiline draama “Perekonnavaled”. Sümbolistlikus filmis on muusika võibolla isegi üks peategelastest. Filmi stiilsemaid stseene on vana ooperilauljanna Kiira kohtumine vana oma aja armastatud teatrikolleegi Einiga. Paul Laasik Ülle Kaljuste partnerina annab filmis ühe stseeniga detailirikkalt edasi  Tööpunalipu ordeniga autasustatud riikliku ooperi- ja balletiteatri partorgi kuju, kelle ülesandeks on üksiti ka baleriinide menstruatsioonipäevi kirja panna. Nüüd teenib pahelise olekuga Eini elektrikuna pensilisa. Mart-Kessel Otsa loodud stseeni helitaust on täpne.

 

 

  6.

 

Portreefilm heliloojast ja dirigendist ei kuulu automaatselt muusikafilmi žanrisse. Väärika isiksuse käsitlemine ei garanteeri ka alati säravat filmitulemust.  

 

Üheks viimase aja võimsaimaks muusikafilmi elamuseks on Kenneth Branaghi 2006. aastal lavastatud  “Võluflööt”. Olen teinud ooperitele lavakujundusi  ja seega pole see lavažanr mulle võõras. Branagh on Mozarti ooperi lahendanud täiesti filmikunsti visuaalsete vahenditega.  Kogu tegevus on toodud Esimese maailmasõja aegadesse. Tundub, et ooperi visuaalsele poolele on mõju avaldanud popkultuur ja  poliitilise rockooperi, Pink Floydi “The Wall” filosoofia.

 

 

Hirmkalli ooperifilmi kõrvale mahub võrdsena  Rein Kotovi 2009. aastal loodud muusikafilm “Pastacas”. Ammu nähtud filmi kujundid mõjutavad siiani meeli. Filmi taas vaadates oli kulgemine muutunud veelgi mõjuvamaks. Mulgimaa metsadest pärit Pastacas alias Raimo Teder teeb ilusat ja veidrat muusikat, mis on tuntuks saanud Soomest Tokioni. 28-minutise filmi fenomen on visuaalselt ja muusikaliselt kasvava pingega mitmekihilise loo meisterlik jutustamine. Film on lihtsate vahenditega loodud pildi ja muusika täiuslik tervik. Nagu hea Valtoni novell või Juhan Liivi luule. Väline lihtsus on aga petlik nagu balletisammud ülimuslikus lavakunstis. Tundes filmikööki, arvan, et Rein peaks tõsiselt mõtlema mängufilmi iseseisvale lavastamisele.

 

Aeg libiseb nagu kuiv liiv sõrmede vahelt. Anne on rahvuslik vara. Filmikunst on võimeline looma aistinguid, mis jäävad eluteel pikaks ajaks saatma. Filmi muusika on audiovisuaalse kunsti lahutamatu osa. Tihti jääb kummitama laul, mis hakkab levima massides, toob produtsendile raha ja filmile kuulsust. Aga kui sööbib ajju pildi ja heli meeleline kooslus, areneb kunstiliikidevaheline pingestatud armukeemia? Selline juhtum on alati erakordne kultuursündmus. Siis on tegemist tippteosega, nagu Veiko Õunpuu viimane film. Meeli ärritav ja sensuaalne “Roukli” on kindlasti täiuslik muusikafilm: pilt ja filmiheli moodustavad elava terviku. Isikupärase stiilini jõudnud  Õunpuu ei täienda mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kultuuri.

 

Kokkuvõtteks. Filmis, kus filmimuusika ja elava pildi vahel tekib võrgutava suhte lummus, ongi muusikafilm. Nii tundub filmimehe poole pealt.

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload