Filmimuusika ja elava pildi võrgutava suhte lummus


Tõnu Virve ja Manfred Vainokivi. FOTO ARTHUR VIRVE

Kuidas defineerida muusikafilmi? Nimetaksin kõiki elavaid pilte, kus muusikal on filmis oma lugu jutustada, muusikafilmideks.

Eesti Filmi Andmebaasis on avatud kirjed ligi 270 Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis valminud muusika-, kontsert- ja tantsufilmile. Hagi Šein on näiteks 1988. aastal loonud Raveli “Bolero” järgi filmi, kus tantsivad Alla Udovenko ja Aleksandr Kikinov, mis on andmebaasis klassifitseeritud muusika- ja tantsufilmiks. 1986. aastal Jüri Tallinna “Eesmärk pühendab abinõu”, milles on kasutatud koomilisi episoode Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (stsenarist Endel Nõgene), klassifitseeritakse muusikafilmiks.

Margit Marani magistritöös “Filmimõisted” peatükis “Filmiliigid ja -žanrid” muusikafilmi, kontsertfilmi ja tantsufilmi mõisted üldse puuduvad. Peaksime oma filmitööstuses mõisteid määratlema. Alles siis saame kehtestada kriteeriumid filmilugude professionaalseks hindamiseks.

“Muusikafilme tehakse meil harva. Seda enam on hea meel, kui need kujunevad õnnestumisteks,” kirjutab Postimehe kultuuritoimetuse vanemtoimetaja Tiit Tuumalu. “Priit Pääsukese ja Mart Tanieli filmis “Impromptu” räägitakse vähe ja kui, siis öeldakse improvisatsiooni ja selle lätete kohta olulisi asju. Peamiselt kõlab aga muusika, kaasakiskuvalt veider, kasvõi nood Roomet Jakapi ebainimlikud häälitsusedki. Kontsertfilmiks on seda ka kõige rohkem nimetanud.”

Mart Sander on koos Bel-Etage’i orkestriga vaatajani toonud ainulaadse muusikafilmi “Muusika pommide all”, mis jutustab ühest viimasest Teise maailmasõja ajal toimunud peoõhtust Berliini keldrilokaalis. Filmis kõlab muusika, mis 1945. aasta kevadtalvel, kui rinne Berliini ümber koomale tõmbus, pakkus sõjast väsinud inimestele võimalust reaalsusest unistustesse põgeneda. Tiina Lokk kirjeldas filmi kui päris hästi tehtud stilisatsiooni 40. aastatest. “Dramaturgiliselt oleks võinud veidi paremini pingestada, aga võib-olla see ei olnudki eesmärk, pigem on tegu ju muusikafilmiga. See jääb filmi ja muusikavideo vahele.”

2.

Nii klassifitseeriksin muusikafilmiks ka portreefilmi majandusteadlasest Vahur Linnustest “Armud jäänud, armud tulnud”. Helilooja Sven Grünberg loob seal muusika ja visuaalse pildi vahelist dramaturgilist pinget takti täpsusega. Muusika jutustab helivahenditega oma lugu ja lisab olulise kihi.

Istume Sveniga tema kodustuudios. Naudin ekraanil Rasmus Puksmanni meisterlikku operaatoritööd ja Marju Juhkumi professionaalset montaaži. Sven elab silmi kissitades ja klahvidel sõrmi libistades ennastunustavalt filmipilti sisse. Süüvib lainetevahtu, mainib sosinal, et toimub lähenemine Surmale. Muusika äratab laineid nähtavaks. Pam. Pam-pa-pa-pam. Pam. Pam. “Siin on Surm!” karjatab Sven järsku ja lajatab Surma sünniakordi.

Kunstnikule ja režissöörile täiesti arusaamatul ja müstilisel viisil loovad heliloojad filmile vajalikku dramaturgilist muusikat. No on geeniused! “Sven! Last vannitama!” toob naise hääl eestoast meid maisesse ellu tagasi.

Hiljuti valmis Riho Västrikul portreefilm Sven Grünbergist. Ta võttis portreefilmi žanrimääratlust sõna-sõnalt ja nägi kõvasti vaeva, et igas kaadris ikka mingi Sveni portreeosa näha oleks, vähemalt kõrv või ninaauk. Grünbergi heliloojaisiksus jääb kahjuks kaadri taha. Sven väärib enamat.

Eesti suurima kogemusega filmimuusika looja Grünberg ütleb, et kõige võimsam muusika filmis on vaikus. Vaikuse peab aga ette valmistama. Sven on filmipildi ja muusika vahelise pinge loomise meister filmiloo sisu esiletoomiseks.

Kord “Monumendi” tegemise ajal helistas Sven närviliselt, et minul on pilt sisuliselt valesti monteeritud. “Pilt on täpne. Sina oled helilooja ja sinul on kohustus pildile anda lõplikult täpne sisu. Tunnen sulle kaasa,” valasin õli tulle. Sain aru küll, et minu vastus Sveni ärritas. Ainult väga lähedased sõbrad võivad selliselt omavahel nagistades loomingulist protsessi survestada. Paar päeva hiljem kutsus Sven oma kodustuudiosse muusikalahendust vaatama. No oli näha, et vihaga loodud – parim koht filmis!

Muusikaharidusega Jüri Tallinn monteeris pooletunnise portreefilmi “Armuunelmad” kaadrid kokku, kasutades “mustaks” helitaustaks erinevaid kuulsaid klassikateoseid. Sven tuli monteeritud materjali vaatama, küsis, et milleks siin teda enam vaja on. Jüri vastas talle omase kahemõttelise naeratusega ning intriigi küttes: “No et luua filmile originaalmuusika”, ise põnevil pilguga Svenile otsa vaadates ja reaktsiooni oodates. Sven tõusis ja lahkus – filmimuusikat looma. “Ette kodeeritud taktid andsid loomingulise vabaduse,” ütles ta hiljem.

“Armuunelmad” on üks põnevamaid Grünbergi filmimuusikas. Ta on öelnud, et kasutab selle lühifilmi erinevaid variante muusikaakadeemias tudengite õpetamisel.“

Filmimuusika on lõputu arvutamine,” õpetas ta. “Režisöörina pead jätma mulle muusika loomise jaoks vähemalt kolm sekundit pausi. Nii mahub kõige lühem muusikaline fraas ära.”

<