• Margus Haav, kultuuriajakirjanik

Pohlad. Pastacas / Õunaviks

Muusik ja kunstnik Ramo Teder alias Pastacas on Eesti muusika üks paremini hoitud saladusi. Põhimõtteliselt ei ole tegemist enam teab mis uue saladusega: debüütalbum “Kõrvaklapid” ilmus juba aastal 2001. “Pohlad” on üle mitme-setme aasta uus materjal, kuigi taas – albumi seitsmeteistkümnest palast on paljud lood Pastaca kontsertidelt tuttavad.

Viimased paar aastat on Pastacas duo Puuluup koosseisus folgipublikut hullutanud ning koos mõttekaaslase Marko Veissoniga ortodoksse rahvamuusika austajatel pisitasa, kuid järjekindlalt hiiu kandle jõhvkeelte ja luuperi abil juhet krussi ajanud. Puuluup on viimase kahe Viljandi pärimusmuusika festivali publikuhitt ning on kuidagi ülimalt nendelik, et publikumenule vaatamata pole nad leidnud tänaseni mahti stuudiosse astuda ja korduvalt testitud materjali konservi pakkida.

Kontsertidel alati veidi häbenev Pastacas on nii sooloartistina kui ka Puuluubi liikmena mees, keda ei ole võimalik kellegagi segi ajada. Ta on originaalne ja väga tugev isiksus, kelle loominguline potentsiaal tundub lõputu. “Pohlade” esialgses valikus oli näiteks üle saja loo! Umbes pool või isegi veidi rohkem neist on ka Pastaca kontsertide püsikülastajale uus materjal ja see, mis varasemast tuttav, kõlab samuti veidi uuemas tõlgenduses. Leidub nii elekroonikat kui ka psühhofolki ja isegi üks kuplee! Enamik vokaalpartiidest ja tekstidest on Ramo enda omad, ühes loos laulab ka tütar Pihla Teder ja ühe teksti autoriks on Tõnu Õnnepalu.

Ma olen alati arvanud, et Pastacas on peidus tohutu popipotentsiaal. See on öeldud ilma igasuguse irooniata. Pop ei pea tingimata olema sõimusõna, kuigi seda selles kontekstis sagedasti pruugitakse. Tänavu on juba ilmunud palju head ja ilusat eesti muusikat, kuid “Pohlade” esimene singel, kevadel ilmunud “Say You Way Me” on vähemalt minu jaoks konkurentsitult parim eesti lugu aastal 2016. Alati siira ning ääretult veenva Pastaca veidi üllatuslikult ingliskeelne lugu on sügav, liigutav ja ilus täiesti erilisel moel, mis on iseloomulik ilmselt ainult Pastacale. “Niidud” ajab ihukarvad püsti, täpselt nagu siis kui lugu esimest korda kuulsin.

“Pohlad” on kindlasti üks meie tänavusi parimaid albumeid, millele on väga raske midagi originaalsuselt ja lustilt võrdväärset kõrvale panna.