27. Mari Jürjens / Mari Jürjens

01/09/2016

 Mari Jürjensi (siis kandis ta perekonnanime Pokinen) esimene plaat “22” ilmus, nagu nimigi ütleb, ajal kui lauljatar oli kahekümne kahe aastane. Plaadile, mille mitu lugu, näiteks “Sõpradele” või “Õnn ja arm”, võitsid kiiresti suure kuulajaskonna armastuse, talletas ta aastate jooksul kirjutatud laule iseenda sõnadele. Selle järel ilmus 2013. aastal album “Maa saab taevani”. Käesolev, “27”, on mõeldud ilmselgelt järjekordse möödunud aastate vahekokkuvõttena. Perekonnanimi on uus, aga väljenduslaad, helikeel, pillidevalik ja üldine päevikupihtimuslik atmosfäär pole palju muutunud. Ega peagi muutuma, sest ka uuel plaadil on palju keni laule. Albumi algus on eriti mõjuv – ilusa meloodia ja ilusate sõnadega “Kaks kõverat puud”, millele järgneb suisa veetlev-võluv “Keha”. Pillidest on kesksel kohal akustiline kitarr ja tekstikujundite ring keerleb ümber noore romantilise naise mõtliku, kuid elujaatava inimhinge ja inimelu vaatlemise. Mingil hetkel hakkab küll kõrv igatsema teatud vaheldust kitarrifaktuurides, paiguti seda klaveri sekkumine ka pakub. Mari Jürjensil on igatahes kindlasti oma “keel”, nii heliloojana kui ka tekstiautorina. Tal on olemas ka see “midagi”, mis paneb kuulama. Nagu plaadikaanel kirjas, on “27” “toost lapsepõlvele”. Sidet lapsepõlve ja naiseea vahel kinnitab laul “Koolilapse töö”, kus Jürjens laulab peale enda üheteistkümneaastaselt salvestatud meloodiale. Paljudel kiilub selline esitus kindlasti nunnumeetri osuti punases tsoonis kinni. Aga tervikuna on plaat täiskasvanud naise enda- ja maailmapeegeldus, mis on usutavasti kõige lähedasem ja arusaadavam just samas eas sookaaslastele. Kas uuel plaadil on ka laule, mis pälvivad sama suure poolehoiu nagu debüütalbumi mitu lugu, saame hiljem teada.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload