Pianisti soolokontsert kui mission impossible

[---]

 

Enne saab hundist hobune kui karust koduloom

 

Erakordselt hea kontserdi andis 5. aprillil Mihkel Poll ning see oli mitmes mõttes eriline kõigi sel hooajal Estonias kõlanud sooloõhtute hulgas. Esiteks väliselt – ei mingit närvilist kätehõõrumist ega toolikruttimist, mis mõne teise muusiku juures häiris, vaid rahulik ja soliidne olek lavale astumisest peale. Midagi pole parata, see on oluline! Kui on kontsert, siis muusikut ka vaadatakse ning tema olek häälestab publikut juba enne kui esimene noot on kõlanud. Poll kohanes saali ja klaveriga kadestamisväärselt kiiresti ja hästi, ehkki ka tema muusikuelus võiks soolokontsertide osakaal kindlasti suurem olla ning Estonias pole ta minu teada viimastel aastatel neid andnud. Ta on sellises kriitilises eas, kus on oht, et töö ja pere nõuavad nii võimsalt oma osa, et kontsertide kvaliteet hakkab kannatama. Ometi tundub, et paradoksaalselt on temaga lood vastupidi, sest vähemalt mina pole Polli esinemisest kunagi varem nii suurt elamust saanud. Ma ei räägi tehnilisest kindlusest ja kõrgest professionaalsusest, ehkki ma seda väga hindan ning nautisin ka tol õhtul. Mind liigutas see, mida ta nootide kaudu ütles, millist sõnumit kandis tema looming. Erakordselt mõjuv oli siinmail vähe esitatud Schumanni klaverisonaadi nr 1 ettekanne, mida hiljem veel Klassikaraadio salvestusena üle kuulasin. Romantismi võib mängida nii ekstravertselt kui ka introvertselt, üks variant pole teisest parem. Poll kaldub viimase poole, seega on tema mängus suurem rõhk pigem nüanssidel ja kõlavärvidel kui aplombil ja kõlajõul. Mõned head aastad tagasi olin arvamusel, et Polli pärusmaa on pigem 20. ja 21.sajandi muusika ning romantikute looming võib jääda tema jaoks kaugeks. Tunnistan, et eksisin, ja palun kergemat karistust. Kontserdi teises pooles kõlanud Chopini 24 prelüüdi op. 28 on suur väljakutse nii tehniliselt kui sisuliselt. Poll kujundas nendest võluvatest miniatuuridest suurepärase terviku ning pakkus sisuliselt ja kõlaliselt haaravat mängu. Chopini muusika tuuma pole kerge tabada, kuid Polli tundlik esitus avas teose liigutavalt ja veenvalt. Lõpuni stiilseks jäi Poll ka lisapalades, need olid samuti Chopini prelüüdid. Oli vaimustav õhtu!

 

[---]

 

Loe edasi Muusikast 7/2016

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload