Orkestrimängu tasemest ehk sümfooniline kevad

Mõistet “mängutase” on küll äärmiselt palju tarvitatud, kuid see on kõike muud kui selge tähendusega. Seda, kas tase on kõrge, madal või keskmine, tajub sümfooniakontsertide külastaja intuitiivselt, täpsemate tunnuste sõnastamise ja läbimõtlemisega ei nähta aga harilikult kuigi palju vaeva. Kevadiste sümfooniakontsertide puhul võtkem seega endale vabadus läheneda teemale väikese vangerdusega ja valgustada lühidalt põhimõtteid, millele tasemest kõneldes pole liiast tähelepanu pöörata.

 

Kõige üldistatumalt võiks öelda, et “tasemena” kirjeldatu on ajalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud normide ja tõekspidamiste kogum. Mõni norm on õhtumaises kunstmuusikas olnud suhteliselt üldkehtiv ja valitsenud ajast aega – nende hulka kuulub näiteks arusaam, et meeldiva koosmängu eeldus on laitmatu häälestus. Veidi keerulisemalt väljendudes tähendab see, et mängijail on suhteliselt sarnane (ja kitsas) arusaam mingile noodile vastavast helikõrguste vahemikust. Kui õhtumaises klassikalises muusikas leidub üleüldse universaalseid põhimõtteid, siis häälestumise nõude võib kindlasti nende hulka arvata.

 

Ometi pole sugugi kõik taseme kriteeriumid samavõrd selgelt määratavad. Keeruline on seletada neid tunnused, mis puudutavad orkestri kõla, kuidas arusaam sellest võib kardinaalselt erineda. Kõla kuulub samasse omaduste ringi, mille kohta filosoofias kasutatakse mõistet “sekundaarsed omadused”, seda on praktiliselt võimatu füüsikalises mõttes mõõta ja seetõttu ka sõnades kirjeldada. Igal kontserdikülastajal on selle hindamisel oma subjektiivsed ideaalid. Berliini Filharmoonikud saavutasid Herbert von Karajani dirigendiks oleku kümnenditel ülilopsaka, kõike endasse mähkiva keelpillikõla. Anton Bruckneri, Jean Sibeliuse või Richard Straussi muusikaga selline lähenemine sobib, kuid mõne teise helilooja puhul tundus see 1980. aastatel juba lootusetult vanamoeline ja lohisev – hea tõestus selle kohta, et mis tahes muusikas üldkehtivat esituspõhimõtet siiski ei ole. Chicago sümfooniaorkestri visiitkaardiks kujunes viiekümnendatel Fritz Reineri ja seejärel Georg Solti taktikepi all eriliselt jõuline, adrenaliinist nõretav vaskpillirühm. Hoopis omaette kategooriasse kuuluvad need orkestrid, kes juhinduvad 18. ja 19. sajandi muusikat mängides “ajastuteadliku esituspraktika” põhimõttest, et eristuda oma kõla, artikulatsiooni ja fraseerimise poolest kõigist teistest.

 

Kõige keerulisem on küsimus, kuidas sobib kujutlus mängutasemest ühe teise, samuti mitte ebaolulise omadusega, nimelt omapäraga. Omapära võib orkestrite puhul väljenduda mitmel moel, näiteks rõhuasetuses teatud repertuaarile, mis on ajapikku kujunenud “tunnuslooks” või identiteedi osaks. Üldistades võib siiski väita, et 20. sajandi teisel poolel on orkestrimängus valitsenud tugev tung ühtlustumise ja omapära lahustumise poole. Seega jõuame järjekordse dilemmani – kõrgel mängutehnilisel tasemel orkestreid on üle maailma rohkem kui kunagi varem, kuid samas tundub, et taseme tõustes on kaduma läinud midagi orkestrite piirkondlikust eripärast. Orkestrid on kõrgel tasemel, kuid tujutult ühetaolised.

 

ERSO on mingis mõttes soodsas olukorras. Mängutaseme poolest on latt tõstetud esindusorkestri väärilisele kõrgusele, kuid samal ajal on säilinud ka midagi äratuntavast olemusest või omapärast. Parematel päevadel mängib ERSO Põhjamaade tegusamate orkestritega võrreldaval tasemel, kuid ei ole samal ajal muutunud tuimalt tehnitsistlikuks ja umbisikuliseks.

 

Olari Eltsi juhatatud “Kujuta pilti!” tõi detsembris kontserdiformaati veidi uuemaid tuuli, sest kava oli haruldaselt selge temaatilise fookusega: kolm visuaalkunstist inspireeritud teost, mille taustaks näidati videoprojektoriga selgitavaid illustratsioone. Nikolai Aleksejevi juhatamisel mängiti jaanuaris üldsegi mitte halvasti Brahmsi neljandat sümfooniat. Unustatud pole uuemat muusikat, nagu tõestas märtsis Mikk Üleoja dirigeeritud kava koos RAMiga (Gavin Bryars, Giovanni Bonato ja Helena Tulve) ja aprillis Anu Tali juhatatud Eesti muusika päevade sümfooniakontsert (Ülo Krigul, Mirjam Tally, Maria Kõrvits, Mari Vihmand ja Lepo Sumera). Palju elevust oli Kristiina Poska dirigeeritud hooaja lõppkontserdi ümber. Pole ka ime, tema tegemisi Berliinis on meedias võrdlemisi palju kajastatud, kuid siin ei astu ta teab mis sageli üles. Seekordses kavas rõhus Poska just oma Kesk-Euroopa kogemusele, sest kavas olid Brahmsi viiulikontsert (solist Cecilia Zilliacus) ja Bruckneri neljas sümfoonia.

 

Hästi iseloomustab ERSO viimase aja mängu 12. märtsil Paavo Järvi juhatatud Smetana “Minu kodumaa” (“Má vlast”). See on oma haardelt haruldane sümfooniliste poeemide tsükkel, mis troonib rahvuslike alusmüütide ja sümbolkohtade kehastajana tšehhi muusikas aukohal. Määratluses “sümfooniliste poeemide tsükkel” peitub üks suurimaid mõttekohti: “tsükkel” tähendab harilikult osade lahutamatut kokkukuuluvust, sümfooniline poeem on aga eraldi seisev ja eneseküllane teos. Teine osa “Vltava” on iseseisvana ülipopulaarne, kuid ülejäänud viis poeemi tsüklist eraldatuna samavõrd mõjule ei pääse. Eriti küsitavad on selles mõttes kaks viimast osa “Tábor” ja “Blaník”, mis on temaatiliselt tugevasti läbi põimunud. ERSO ja Paavo Järvi tõlgendus oli tugev argument “Minu kodumaa” kui tervikliku mitmeosalise teose kasuks. Selle esituse puhul ei tõstaks ma esile mitte niivõrd tehnilist taset ja viimistletust (ehkki ka selle poolest kuulus kontsert pigem hooaja paremikku), vaid just üldisemat muusikalise arenguloogika tunnetust, mis aitas mahukat teost sobivalt sidustada. “Vyšehrad” ja “Vltava” mängiti praktiliselt ilma peatuseta, rõhutamaks nende mõttelist kokkukuuluvust, kolmandas (“Šárka”) ja neljandas (“Tšehhi väljadelt ja metsadest”) osas jätkus karakterit.

 

Parematel päevadel on ERSO keelpillikõla (üks raskemini saavutatavaid orkestrimängu aspekte) võrdlemisi ühtlane ja kandev ning hooaja jooksul on end sageli heast küljest näidanud vaskpuhkpillide rühm. Umbes viimase kümne aasta jooksul orkestris aset leidnud põlvkonnavahetus näib ära tasuvat.

 

Hooaeg oleks tuim, kui kõige hea ja parema kõrval puuduksid kurioosumid. Üheks niisuguseks võib pidada jaanuarikuist etteastet pealkirjaga “Mood on ooperis”, kus üritati kokku panna midagi ooperigala ja moeetenduse vahepealset. Jääb arusaamatuks lavastajana välja kuulutatud Paolo De Napoli roll, sest rangelt võttes lavastust ei olnud: see oli võrdlemisi segase ülesehitusega ja suvalise ilmega ooperinumbrite järgnevus, millega catwalk’il aeg-ajalt patseerivad modellid ei moodustanud vähimalgi määral mõtestatud tervikut. Niisamuti saanuks läbi ajada ilma konferansjeeta (Marko Reikop), sest kontserdikülastaja on enamasti kirjaoskaja ning leiab kuiva teabe ise kavavoldikust üles. Kontsert meenutas noorte vokalistide konkursi lõppvooru, millele aga püüti iga hinna eest anda eriliselt populistlikku ilmet. ERSO kasutamine sellistes projektides on mõnes mõttes potentsiaali raiskamine. Miks mitte usaldada sellesarnased ülesastumised mõnele (üli)õpilasorkestrile – las proovivad kätt.

 

Loomulikult ei kanna ERSO titaanlikku koormat üksinda – appi tulevad teised siinsed ja piiritagused orkestrid. Rahvusooper Estonia ja Vanemuise orkester on toonud hooaega vaheldust, nagu ka projektipõhine Põhjamaade Sümfooniaorkester. Baltimaade sümfooniaorkestrite festivali raames astusid üles Leedu Riiklik Sümfooniaorkester (ehk Lietuvos valstybinis simfoninis orkestras, mitte segi ajada Leedu Rahvusorkestriga) ja Läti Rahvusorkester. Leedu RSO ja Martynas Staškuse kava oli koostatud osavalt, sest kitsale ajaskaalale (ca 1900–1930) vaatamata oli valik eriilmeline. Loomulikult mängiti midagi omamaisest klassikast (Čiurlionise sümfooniline poeem “Metsas”), Vestards Šimkus soleeris Raveli klaverikontserdis vasakule käele ja teist poolt sisustas Stravinski “Kevadpühitsus”. Muide, “Kevadpühitsus” on omal moel Leeduga seotud, ehkki seda fakti eriti ei teata. Nimelt on Stravinski teose alguse fagotisoolos kasutanud teemat, mille ta leidis tõenäoliselt ühest leedu rahvaviiside antoloogiast – seega poolenisti Leedu muusika.

 

Peale puhtmängutehniliste aspektide on veel palju muid tunnuseid, mis määravad sümfooniakontserdi taseme. Kindlasti ei saa alahinnata kava koostamise selgust ja intrigeerivust – krestomaatilisele repertuaarile rõhuda tundub ühest küljest suhteliselt kindel valik, kuid teisalt riskitakse niiviisi orkestrikontsertide sagedasema külastaja tüdimusega. Ooperigalade ja muude seesuguste ettevõtmiste puhul tasub erksalt tunnetada õhkõrna piiri, millest üle astudes satutakse kurioosumi valda. Üldiselt on orkestrimuusikas siiski saavutatud teatud habras tasakaal, mida küllap hoitakse kiivalt tulevalgi hooajal.

 

Ilmunud Muusikas 7/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload